ARVUSTUS | Paul Dano eeskujulik režiidebüüt "Metsik elu"

Peamiselt näitlejana tuntust kogunud Paul Dano režiidebüüt "Metsik elu" paneb koheselt uudishimu tundma, et millega ta hakkama on saanud. Dano on alati olnud eelkõige väga hea ja huvitav näitleja, ent nüüd teeb ta midagi täiesti uut.

Dano näitlejatöödest tooksin välja sellised filmid nagu "Gigantic" (2008) ja "Being Flynn" (2012). Viimane oli väga meeldejääv filmielamus. Lõpuks on ta ka ise „tahvlit kriidiga valgeks" hakanud tegema. See ei jää kindlasti tema viimaseks katsetuseks filmimaastikul.

Kui ühes peaosas on Jake Gyllenhaal, siis peab tegu olema hea filmiga. Erand ei ole ka "Metsik elu", ehkki Gyllenhaali roll jääb siin natukene poolikuks, sest osa ekraaniajast saavad teised näitlejad ja kõrvaltegelased. Režissööri kiituseks peab ütlema, et tegu on kunstiliselt kena filmiga, milles on fotojäädvustusi meenutavad paigalseisvad kaadrid ning üllatavalt vähe rappuva kaameraga rahutust ja pinget väljendavaid hetki.

Dano tundub ise inimesena nagu boheemlane või vähemalt on ta endast sellise mulje jätnud. Tegu on siiski tõsise tegijaga, kes kaob oma rollidesse isegi siis, kui need on kerge kiiksuga nagu "Ruby Sparks". Jake Gyllenhaali ja Carey Mulligani sooritusi jälgides on võimalik ära tunda Danole omast käekirja, kuna need meenutavad tema enda varasemaid rolle.

"Metsik elu" keerleb ühe Ameerika perekonna ümber 60ndatel: teismeline perepoeg Joe (Ed Oxenbould), pereema Jeanette (Carey Mulligan) ja pereisa Jerry (Jake Gyllenhaal). Probleem on nimelt selles, et Jerry jääb ootamatult tööst ilma ja kuna tema ego ei luba tal midagi väga viletsat vastu võtta, otsustab mees lihtsalt minna mõneks ajaks metsatulekahjusid kustutama ja seda veel eriti odava töötasu eest.

Ka kutse tagasi endisesse töökohta talle ei sobi, sest tuju on ära ning ta loodab, et tehes midagi muud, tuleb selgus. Tema naisele, Jeanette'le see aga väga ei meeldi ja ta pakub välja, et võiks ise tööle minna, kuigi on hetkel samuti kodune. Kuna olukord on kergelt juba pingeid ületamas, kaasatakse ka perepoeg. Äkki peaks hoopis 14-aastane Joe tööle minema, ehkki koolitööd kannataks. Joe on aga hakkaja ning tal õnnestubki saada tööd lähedal asuvase fotostuudios, kus alustab abilisena. Samal ajal muutub ema üha rahutumaks.

Film kulgeb küllaltki aeglases tempos, aga linateose teises pooles suudetakse ohjad haarata ja lugu läheb märksa põnevamaks. Jätkuvad muidugi sarnased suured liikumatud ja vaiksed kaadrid ning muidugi leidub ka kauneid maastikuvaateid. Peaaegu täielik vaikus ja inimeste omavahelised dialoogid on need, mis selle kõik omapäraseks teevad ja sunnib vaatajat iga nüanssi tähelepanelikult jälgima.

Kui perekonna kirev draama välja jätta, siis ilmub loosse veel asjaolusid, mis muudab kõik mitmetahuliseks. Kõik stseenid kõrvalrollis oleva Bill Campiga olid väga veenvad. Arvestades, et tegu on kõrvalrolliga, tõi see filmi ikkagi väga palju vajalikus koguses värskust. Dano ja Bill Camp on ka varem koostööd teinud. Selleks oli 2014. aasta "Love & Mercy".

"Metsik elu“ on suhtedraama või isegi armastusfilm, mis kujuneb välja mitme nurga alt ja erinevate tegelaste vaatevinklite koosmõjul. Kui välja jätta see, et kohati on film ikka väga vaikust täis ja aeglane, siis tuleb kannatlik olla, et loosse süveneda ja kaasa elada. Ma ei soovitaks seda väga noortele vaatajatele, kui sa just pole näitlemist või muud sarnast ala õppimas. Tegu on siiski rohkem nagu kunstiteosega, mis polegi kõigile mõeldud.

Arvesse tuleb võtta asjaolu, et see pole loodud 60-aastase, vaid siiski 34-aastase noormehe poolt ja selles võtmes film ka õnnestub. Olgu veel öeldud, et film põhineb Ameerika kirjaniku Richard Fordi 1990. aasta raamatul.

"Metsik elu" on praegu kinodes.