"Pealtnägija" kaasautorid: kellel õnnestus rohkem, kellel vähem?
Aasta viimase "Pealtnägija" uudislood olid valminud koostöös Rasmus Kaljujärve, Gerd Kanteri, Sandra Vabarna ja juutuuberite Liina Ariadne Pedaniku ning Martti Hallikuga. Võib oletada, et kuulsused said kindlad juhendid, kuidas astuda ja istuda, sest tavapärastest saatejuhtidest eristas neid vaid nägu ja hääl.
Näitleja Rasmus Kaljujärve lugu rääkis lähisuhtevägivallast ja seda just vanurite vastu suunatuna. Tuleb tõdeda, et sisukuselt oli saatelõik tugev ning paistab läbi ka see, et saatesse oli jõudnud vaid väike osa kõigist kogutud andmetest. Samas tundub, et kui teema on näitlejale tõesti huvi pakkunud, siis loo koostamisel ja esitamisel ta justkui matkis näiteks Taavi Eilatit või Mihkel Kärmast. Aeglane kaamera poole kõndimine, kätega rääkimine ja koostatud tekst olid kahtlaselt ühtesulavad saate varasemate uudislugudega. Vähemalt teksti pealelugemisel oli näitleja alles jätnud oma loomupärase ilmekuse.
Teistest kõige rohkem erines Gerd Kanteri intervjuu Kristina Šmigun-Vähiga ja Kaido Höövelsoni ehk Barutoga. Kanter tuli poliitilise vormistusega suurepäraselt toime ja isegi kui ta ise küsimuste autor ei olnud, esitas ta neid väga meeldivalt vabas olekus. Erinevalt sellest, mida tavapäraselt sellises olukorras näeb, said endised sportlased omavahel hästi ja vabalt läbi, mis isegi keerutavatele vastustele siira ja ausa hõngu jättis.
Juutuuberite tehtud saatelõik jäi oma olemuselt kõige rohkem poolikuks. Eesti vanurite üksinduse mõistmiseks oleks tahtnud näha veel mõne vanuri lugu ning elu. Jäi tunne, et just siis, kui teema kerima hakkas, sai aeg otsa ja lõppes lugu ära. Kui teistest lugudest oli juhendamist ja kaadritagust toimetajatööd selgelt näha, siis siin tekkis kiuste tunne, et sellest oli puudu. Noortele oleks võib-olla tulnud kasuks üksikud juhtnöörid, et teema veelgi rohkem lahti rääkida ja fookusest vähem kõrvale kalduda.
