See on ehk tõesti omamoodi väike jõuluime. Hooti armastan tiirutada mööda kirbukaid, Sõbralt Sõbrale ja Uuskasutuskeskuse vanakraamipoode, sinna sekka mõni väiksem teise-ringi-urgas. Riided mind ei huvita, kui just midagi stiilset justkui nimelt minu peale mõeldes nina alla ei ole lükatud. Pigem püüab pilku Põhjamaade 1970–80ndate disain. Eesti turg on ju Rootsi, Norra, Taani ja Soome vanakraamiga üle ujutatud. Sealsed noored on pärast vanavanemate lahkumist nende slamfärg-tooni ehk rootsipunased majad tühjaks tõstnud ja nende sisu on ringiga jõudnud Eestisse. Selle seas vilksatab ka väärt kraami. Küll olen ma olnud haaratud valgustitest ja mööblist, aga viimasel ajal iseäranis tugitoolidest – ikka torkab siin-seal ajuti silma mõni Norra Oddvin Rykkeni disainitud tugitool, muidugi ka masstoodangut, samas eheda Skandinaavia disaini esindaja, Rootsi Göte Möbler Nässjö toole jne.

Viimati parkisin auto garaaži aasta eest. Praegu on seal tugitoolid. Naine on natuke pahane…

Olin Arsenali Uuskasutuskeskusest juba lahkumas, kui pilk jäi pidama hoopis kruusidest ja tassidest tulvil riiulile. Seda troonis üks prinditud pilt Jeesus Kristusest ja kohe selle kõrval, justkui samasse teemasse pildike inglist. Olen aastaid hinnanud kõrgelt Epp Maria Kokamägi loomingut, tema maale, neil kujutatud ebamaiseid haldjanaisi, tema tööde kompositsiooni ja koloriiti. Oma "esimese Kokamägini" polnud ma veel jõudnud. Igal juhul upitasin selle nii Kokamägi käekirja meenutava pildi riiulilt alla, riskides kruuside-tasside põrandale pudenemisega, ja lugesin küsitud 6 eurot letile – mulle lihtsalt meeldis see töö! Imestasin veel, et kuidas on keegi suutnud luua ühe mu lemmikkunstnikuga nii üks-ühele stiilis – tegemist on lõuendil õlimaaliga, mis oli signeerimata.

Ajakirjanikuna olen Epp Maria Kokamägiga telefonitsi varem kord või kaks suhelnud, seega kogusin hoogu ja tegin kolmandagi kõne. Avaldasin tagasihoidlikult arvamust, et see nii teie käekirja meenutav töö, et… Epp Maria pakkus, et pangu ma maalist üks foto talle meili. Poole tunni pärast saabunud vastuses sain juba kinnitust, et see ongi üks tema maale! Selgus, et neid on aegade jooksul tema käest välja rännanud tõesti ka signeerimata kujul.

Minu "esimene Kokamägi" oli just minuni jõudnud. Olin viivuks sõnatu. Pealegi pakkus Epp Maria, et ta võib töö viimaks ka signeerida, raamida, hinnata ja siis pealekauba ka juba sertifikaadi väljastada.

Käik nädalavahetusel Epp Maria ja tema samuti kunstnikust abikaasa Jaak Arro Tõstamaa tallu oli kui sattumine teise dimensiooni – sellises rahus ja auras saabki sündida just selline looming! Omamoodi ime. Nagu maali "Ingel vaatab kuud" jõudmine minuni.

Jaanus Hämarsoo
Kroonika uudiste-toimetaja

***

Mõni aeg tagasi sain tõesti kõne, et kuulda imelist lugu ühest mu maalist. Helistas Jaanus Hämarsoo ja oli telefonis väga tagasihoidlik, isegi nagu kõhklev seda lugu rääkimast, rõhutas vaid, et see pole tööasi. Julgustasin teda rääkima ja siis kuulsingi toredat lugu, kuidas ta omandas 6 euro eest minu maali taaskasutuskeskusest. Kui ta oli mulle saatnud foto maalist, oli selge, et see on tõesti minu töö "Ingel vaatab kuud" ja mulle väga tüüpiliselt signeerimata. Ma unustan tihti maalimistuhinas oma maale allkirjastada, päris tihti on inimesed mulle hiljem mu maale toonud, et ma allkirja kirjutaksin. Mulle tundus alati, et pilt on tähtsam kui nimi, aga tänapäeval kipub isegi vastupidi olevat. Igal juhul allkirjastan oma maale hea meelega ka tagantjärele. Nii juhtus ka Jaanuse maaliga – ta tõi selle mulle ateljeesse, ma puhastasin seda natuke, lakkisin ja allkirjastasin, maal sai ka raami. Nii et minu ateljeest väljus tipp-topp maal koos maalipassi ehk sertifikaadiga.

Mul on väga hea meel, et Jaanus seda maali märkas ja et see jõudis tõesti headesse kätesse, inimesteni, kes sellest rõõmu tunnevad. Oleks võinud minna kehvemini, ka prügikastis oleks võinud lõppeda ta tee. Ega me ei teagi päris täpselt, kui palju võib Eesti kunsti olla kusagil garaažides või ladudes, keldrites ja pööningutel, mis omal ajal asutustele ostetud, kingitud – meenutagem vaid Tiit Pääsukese maali leidu asutuse garaažist, kust see sai viimasel hetkel päästetud. Hea, et meie seas on terava pilguga kultuuritundlikke inimesi, tänu kellele nii mõnigi teos saab leitud ja ajatolmust puhtaks pühitud.

Ilusat ingliteaega!
Epp Maria