“Pank” üritas teistest eristuda ning tulemuseks on kultusseriaal
See võrdlus võib tunduda kohatu, aga kõikide nende 10 osa jooksul üritasin välja mõelda, mida “Pank” mulle meenutab, aga kõik, mis pähe tulid, ei sobinud võrdlusesse. Eesti kanalites “Sünge juhtumi” nime alla jooksnud “True Detective” on HBO krimiseriaal, mille kolmas hooaeg algab 13. jaanuaril. Selle esimene hooaeg oli episoodilise karakteriloome meistriklass, see oli lavastuslikult, stsenaristiliselt, ideeliselt ja näiltejatöödelt üks kõige rabavamaid seriaalikogemusi. Selle kõige taga oli üks põhjus: seriaali looja ja stsenaristi Nic Pizzolatto ning kõik episoodid lavastanud Cary Joji Fukunaga (“Jane Eyre”, “Sin Nombre”, “Beasts of No Nation”, “Maniac”, “Bond 25”) koostöö.
Kohe kui Fukunaga seriaali juurest lahkus, andis see endast kohe ka tunda - taaskord Pizzolatto kirjutatud 2. hooaeg oli sihitu, mõtteta ja ebakoherentne, kuigi nägi sarnaselt eelmisele hooajale väga hea välja ja ka sellest sai omamoodi kultusseriaal. Kolmas hooaeg võib seetõttu täpselt samamoodi välja kukkuda, sest sarnaselt 2. hooajale lavastavad ka seekord pea kõiki episoode erinevad režissöörid. Mida see näitab? See ütleb selgelt ära, et väga kindlapiirilise narratiiviga seriaali õnnestumine sõltub tihtipeale looja/stsenaristi/showrunneri ja kõikide episoodide režissööri koostööst.
Kuidas see “Panka” puutub? "Pangal" pole showrunnerit, on kaks stsenaristi - Eero Epner ja Tarmo Jüristo - produtsendid ja erinevad režissöörid. Kui Epner ja Jüristo oleksid olnud kindla käega showrunnerid, kes kõike ka päriselt juhtinud ja valinud ühe režissööri nelja asemel, kelleks olid praegu Jan Erik Nõgisto, Rainer Sarnet, Juhan Ulfsak ja Marianne Kõrver, siis oleks “Pank” mõjunud ühese seriaali, millel oleks olnud ühene narratiiv ja stiil. Praegu seda pole. Erinevate režissööride lavastatud episoodid ei mõju ühtse tervikuna ning tekib tunne nagu oleks kaks seriaali kokku pandud - üks, mis räägib päriselt 90ndate alguse Eesti pangandusest ja teine, mis räägib inimestest selle keskel.
Parimad episoodid on paraku lavastatud Rainer Sarneti ja Jan Erik Nõgisto poolt, aga Kõrveri ja Ulfsaki omad ei sobinud nii tempolt kui ka stiililt tervikusse, mida Sarnet ja Nõgisto arendasid, sest jäi mulje, et nende nägemus ühtis kõige enam Epneri ja Jüristo kirjutatuga. Nii juhtub kui köögis on liiga palju kokkasid - kõigil on omad maitsed, aga ühe hõrgutise valmimiseks on vaja ühist mõtteviisi.
Kõik näitlejad ja nende kehastatud tüübid on aga vapustavad, seriaali produktsioon on ajastutruudusele sõltumata hämmastavalt hea, Sten Šeripov muusika jääb kauaks ajaks meelde, operaatorite ja režissööride koostöö tulemusel sündinud visuaalse stiili pärast tuleb nende ees maani kummarduda, sest midagi nii vaimustavat pole teinud ükski teine kohalik seriaal. “Pank” on Eesti parim mitte eelarve suuruse pärast, vaid julguse, eksperimenteerimise ja millegi teistsuguse tegemise pärast. Millega seda Eesti seriaalide hulgas võrrelda? “Kellapid”, “Tuulepealne maa”, “Wikmani poisid”, “Padjaklubi”, “M-Klubi”, “Õnne 13”? Ega polegi millegiga võrrelda.
“Pank” on suur seriaal igas mõttes ja ma ei pea silmas seda, et seda võiksid nautida ka teiste riikide publikud, vaid see, et see pole sündinud rahapuudusest puudulikuks jäänud stsenaariumi tõttu, sest üle pika aja näen, et stsenaariumi peale on väga palju aega ja raha kulutatud. Kõik ei läinud aga ilmselgelt esialgsete plaanide kohaselt, kuna režissöörid tõlgendasid kirjutatu ümber ja kujutasid tegevust või tegevuse mõtet teistmoodi kui see oli paberil. Lugu võib muutuda jooksvalt, sest see on loomulik osa protsessist, aga üks nägemus peab siiski säiluma. Praegu on seda raske näha ja selle all “Pank” kannatabki. Ootan, mil Epner ja Jüristo teevad veel koos midagi ja loodan, et see tuleb siis üks võimas tervik.
“Pank” on kõige huvitavam siis, kui see ei räägi pangandusest, vaid inimestest ja kaldub rohkem kujunditesse, allegooriatesse, sümbolitesse ja autoritele omastesse võtetesse. Saan täiesti aru, miks on “Pank” tehtud nii nagu ta on. Ainult kuivalt pangandusest rääkimine oleks olnud igav, mistõttu üritati midagi teistmoodi teha ja see ka õnnestus, aga mitte päris nii nagu tõenäoliselt plaanis oli. Kõik muu, mis puutub karakterite piinadesse, nende misantstseenipõhistesse väljendustesse ja muutuva maailma kujutamisse, on aga võrratu, nagu oli seda ka Enn Lillemetsa kehastatud väga meeldejääv ajakirjanik Vello.
See on seriaal, kus kõik näitlejad, keda oleme harjunud nägema Eesti filmides ja seriaalides tüüpilistes rollides, mängisid vastu oma tüüpi ja see oli vaimustav ning seda peaks rohkem tegema. “Pank” ei kukkunud ideaalselt välja, see ei meeldi kõigile, aga mõni hea asi ei peagi kohe kõigile meeldima. Nii kultusseriaalid sünnivadki ja seda “Pank” ongi.
