Kukk ja pisarad! Pisarad on Üllar Jörbergi lahkumisest. Siiralt. Kuketopis seisis aga Üllari kodus riiulil – Üllari ja ta abikaasa Esteri elutoas torkas see kohe silma, nagu ka akvaarium, kus olid plastmassist pleekinud kalad. Nende eramu, mille nad mõni aeg tagasi maha müüsid, oli pisike, kuid armas. Külalislahkusest selles kodus puudust polnud.
Ester, sellist armastust nagu sinu ja Üllari vahel polnud ma varem näinud. Kuidas te jõite kohvi võrkkiiges, kallistasite… See skulptuur teie hoovis… See, kuidas Üllar hommikul end külma veega kastis. See hekk, mida pügas su eksmees. Üllar muheles, et Estri eksmees käib teil abiks…
Ma tutvusin Üllariga enam kui kakskümmend aastat tagasi ja meil tekkis kohe hea klapp. Vahel ma sattusin Üllari kontsertidele. Viimati oli see Võsul ööklubis Seitsmes Taevas. Ta helistas mulle südaöö paiku – Üllar oli siis 75 –, et ta hakkab Tartust tulema, jõuab kahe paiku ja et püüdku ma sel ajal üleval olla. Olin. Respektist vana hea Jörpa vastu läksin Seitsmendasse Taevasse, kus ta pühendas mulle mitu pala – nii oli tal kombeks, kui mind mõnel kontserdil märkas. Puhka rahus, Üllar!
