Ajaloolane Jaak Valge filmist "Süngeim tund": kui rahvas oleks saanud otsustada, kas sõdida või mitte, oleksid kõik olnud rahu poolt!
Filmis “Süngeim tund” seisab vastselt Suurbritannia peaministriks määratud Winston Churchill Teise maailmasõja alguspäevil silmitsi ühe raskema ja otsustavama hetkega oma elus — kas alustada rahuläbirääkimisi Natsi-Saksamaaga või jätkata Briti saarte vabaduse kaitsmiseks sõda. Kuivõrd lähedal oli päriselt Suurbritannia separaatläbirääkimistele Hitleriga?
Ilmselt eriti lähedal siis, kui Hitler oli peatanud pealetungi Dunkirkis isoleeritud Briti vägedele. Võimalik, et siis, kui Halifax (Suurbritannia tollane välisminister — toim.) oleks oma ähvarduse erru minna teoks teinud, järgnenuks Churchilli sõjakabineti langus ja läbirääkimised Hitleriga.
Kuivõrd autentsed on filmis näidatud sõjakabineti vaidlused, kus Churchillile oponeerisid rahuläbirääkimisi pooldavad ekspeaminister Chamberlain ja välisminister lord Halifax?
Raske öelda. Kindlasti sellised tulised vaidlused toimusid. Filmis on kõnekas stseen, kus esimest korda metrooga sõitev Churchill vestleb tavakodanikega ning rahva võitlusvalmidusest innustust saades teatab parlamendile otsusest sõda jätkata.
Ajaloolaste kinnitusel on see metroostseen küll filmitegijate fiktsioon, ent milline oli toona päriselt briti rahvaste meelsus sõja ja sakslaste sissetungiohu suhtes?
Toona ju arvamusküsitlusi ei tuntud ega osatud teha. Kõrvalepõikena märgiksin, et ilmaasjata: seda oleksid omaaegsed võimalused täiesti lubanud ning näiteks Eestis oleksid arvamusküsitlused 1930-1933. aasta kriisi ajal võib-olla rea rabedaid poliitilisi otsuseid ära hoidnud.
Aga arvata võib, et inglased oleksid tõepoolest sakslaste sissetungile visalt vastu hakanud. See oleks olnud üldrahvalik sõda. Teine asi on aga nende hoiak rahukõneluste suhtes. Kui brittidele oleks pakutud väärikaid tingimusi, siis arvatavasti nende enamus oleks olnud rahu sõlmimise poolt Saksamaaga. Eelmise maailmasõja koledused olid kõikidel värskelt meeles. Tegelikult võiks arvata, et kui ükspuha missugune Euroopa rahvas oleks II maailmasõja eel saanud referendumil otsustada, kas sõdida või mitte, siis oleksid kõik rahvad olnud rahu ja läbirääkimiste poolt. Vähegi vastuvõetavate tingimuste korral ja juhul, kui vastase nõudmised oleksid enam-vähem adekvaatselt teada. Sõdida sõdimise pärast tahab ikkagi vaid vähemus. Aga tõsi, me ei tea, kas Hitler oleks seda rahu hiljem pidanud.
Filmitegijatele on heidetud ette, et nad jätsid tähelepanuta opositsioonilise Tööpartei liidri ja hilisema peaministri Clement Attlee ning teiste leiboristide vankumatu antifašismi, mis võimaldas oma parteikaaslaste rünnakutest nõrgestatud Churchillil siiski sõda jätkata. Kuivõrd olete nõus kriitikaga, et see film on taaskord katse kinnistada Churchilli kangelaserolli justkui seisnuks ta üksinda natside vastu?
Ega kõik ühte filmi ei mahu. Ilma kahtluseta oli Churchilli otsustavus määrav.
Kaks Oscarit ja Kuldgloobuse võitnud ajalooline draama “Süngeim tund” (2017) jõuab jaanuari teises pooles voogedastusteenusesse TVPlay Premium.
