"Keegi midagi ei öelnud ega saanudki öelda, kuni oma viimase, jube haleda prohmakani. Sõitsin Põlvasse esinema, läksin veel enne teatris teadetetahvlist mööda ja igaks juhuks vaatasin, et ega mul õhtul etendust ole. Ja ma ei näinud, et mul on samal õhtul etendus, Tiit Ojasoo "Armastusega ei naljatleta"."
Ta sõitis Põlvasse ja tagasi enam muidugi ei jõudnud, ees ootas karm karistus, kui võeti terve kvartali ulatuses etenduse tasud maha. "Oleksin võinud hakata protestima, aga mul oli nii häbi, et ei julgenud seda asja torkida."
