TOP 8 | Mis neil küll arus oli? Oscarite suurimad pettumused läbi aegade
Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia on Oscareid jaganud juba 1929. aastast saadik, kuid tihti on kuulsa organisatsiooni otsused olnud kaheldava väärtusega. Sky News on koostanud nimekirja Oscarite suurimatest pettumustest läbi aegade, mille pärast mõni veel tänase päevani gala suhtes vimma kannab!
Kui “Citizen Kane” (“Kodanik Kane”) jäi pika ninaga
Ilmselt paljud ei mäleta seda, aga 1942. aastal peeti kinoajaloo parimaks teoseks Orson Wellesi müsteeriumi “Citizen Kane”. Nii rahva kui kriitikute poolt kiidetud film jäi mingil põhjusel aga Akadeemia poolt tähelepanuta ja kapitalismisi, egotsentrilisuse ja kollase ajakirjanduse ohtudest pajatavale filmile tegi ära hoopis John Fordi draama “How Green Was My Valley”.
Parima filmi ja lavastaja kuldmehikesed koju viinud Fordi film pole ajahambale hästi vastu pidanud ja tegemist pole isegi ühe tema parima teosega. Orson Welles ja “Citizen Kane” said toona üksnes parima originaalstsenaariumi Oscari.
Kui Marlon Brando pidi Humphrey Bogartile alla vanduma
Akadeemia sai 24. Oscaritel hakkama mitte ühe, vaid lausa kahe naeruväärse otsusega. Elia Kazani meisterlik filmiversioon Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendist “A Streetcar Named Desire” (“Tramm nimega Iha”) kaotas Arthur Freedi kohutavale muusikalile “An American In Paris” (“Ameeriklane Pariisis”).
Ja kõige tipuks vaadati mööda Marlon Brando lummavast Stanley Kowalski rollist ning parima meesnäitleja kuldmehike ulatati hoopis Humphrey Bogartile Charli Allnuti kehastamise eest filmis “The African Queen” (“Aafrika kuninganna”). Hea seegi, et Vivien Leigh oma Oscari sai…
See aasta, kui “Taxi Driver” (“Taksojuht”) kaotas “Rocky’le”
“Rocky” suurepärasust suudame me kõik hinnata. Pooleldi tõsielulistel sündmustel põhinev teos tõi Sylvester Stallone’ile tähesära nii suurel ekraanil kui ka selle taga, ent Martin Scorsese “Taksojuht” on omaette meistriteos, mida “Rocky” kindlasti ei ületa.
Kui “Pulp Fiction” kaotas “Forrest Gumpile”
Robert Zemeckis lavastas “Back To The Future” (“Tagasi tulevikku”) saaga ja tänu sellele armastatakse teda igavesti. Aga tema lugu jooksmist armastavast sõjaveteranist? Mitte nii väga…“Forrest Gumpil” on kindlasti omad fännid ja 1995. aasta Oscaritel lõi see korralikult laineid, kuid kõik ootasid, et parimaks filmiks kuulutataks Tarantino “Pulp Fiction”.
Kui “Shakespeare In Love” (“Armunud Shakespeare”) ebaõiglaselt võidutses
Aasta oli 1998, kui Gwyneth Paltrow oli pisarate saatel vastu võtmas Oscarite ajaloo üht ebaõiglasemat auhinda. Oli üsna šokeeriv näha vale Fiennes’i venna ja vuntsidega Ben Afflecki draamat ära tegemas Terrence Malicki filmile “The Thin Red Line” (“Peenike punane joon”), kuid veel šokeerivam ja hirmsam oli näha, kuidas Paltrow etteastet peeti Cate Blanchetti ja Meryl Streepi omadest paremaks.
“The Pianist” (“Pianist”) ja varastatud suudlus
Keegi ei oodanud, et Ameerika Ühendriikides alaealise vägistamise eest süüdi mõistetud režisöör Roman Polanski pälvib Akadeemia poolt tunnustust, kuid nii läks — sõjadraama “The Pianist” tõi talle parima lavastaja trofee, kuigi võitjatena loodeti näha hoopis Scorseset või Rob Marshalli. Auhinnatseremoonia kõige kummalisema intsidendiga sai hakkama aga filmi peaosatäitja Adrian Brody, kes talle auhinda üle andnud Halle Berry'lt ootamatult suudluse varastas.
Kui “Crash” (“Kokkupõrge”) edestas Spielbergi
2005. aasta oli filmimaailmas hea aasta, kuid toonaste Oscarite järgi seda öelda ei saaks. Soosikud Bennet Miller filmiga “Capote” ja Steven Spielbergi “Munich” (“München”) kaotasid Paul Haggise draamale "Crash", mida peetakse tänaselgi päeval üheks enim ülehinnatud filmiks läbi aegade.
Ja ajaloo kõige veidram Oscar
Samal aastal, kui Akadeemial olid parima filmi valikus David Fincheri “The Social Network” (“Sotsiaalvõrgustik”), Darren Aronofsky “Black Swan” (“Must luik”), David O'Russell “The Fighter” (“Võitleja”), vendade Coenite “True Grit” (“Tõeline visadus”), Christopher Nolan “Inception” (“Algus”) ning üllatajad “Winter’s Bone” (“Paljad luud”) ja “127 Hours” (“127 tundi”), võitis kuldmehikese hoopis kategooria kõige nõrgem lüli. Isegi “Toy Story 3” (“Lelulugu 3”) oleks olnud parem valik kui “The King’s Speech” (“Kuninga kõne”).
