Vilja Kiisler kritiseerib Vahur Kersna käsitlust Urmas Otist: ta kirjutas selle raamatu täiesti teadlikult Oti kõige madalamate instinktidega publikule
Lühike vastus Kersna raamatu pealkirjas püstitatud küsimusele on muidugi: keegi ei tapnud, ta suri ise, ja kui veel lisada, et tegemist on täieliku haltuuraga, siis ongi põhiline enam-vähem kirjas. Ent kuna Kersna raamat sai metsikut meediatähelepanu ja paljud inimesed neelavad seda suure huviga, võiks see ju olla kõneväärt.
Tegemist on 2018. aasta 1. jaanuaril ETV eetris olnud mammutsaate „Urmas Ott. One Man Show“ tarvis tehtud intervjuudega, millest saatesse mahtus vaid väike osa, nagu see ühe hästi ette valmistatud teletoote puhul olema peabki. Saadet ennast võib pidada õnnestumiseks eelkõige põhjusel, et saatejuhil oli olnud oidu jääda kaadri taha. Kuigi Kersna ei saanud jutu peale päris paljude Otti lähemalt tundnud inimestega, kellel võinuks olla midagi eetrikõlbulikku öelda, rahuldab tulemus ilmselt kõiki neid, kes usuvad, et Oti fenomeni mõistmisele aitab kaasa teadmine, mismoodi ta sündis (pepu ees, palun väga), elas ja suri, ja kuna suures mahus saavad sõna kolleegid telemajast, siis on formaadile sobivas mõõdus esindatud ka Oti elu kese: töö. Nii et telesaateid oskab Kersna teha, iseasi, kas neid armastab just seesama publik, kes pidas lugu Otist (ilmselt mitte). Raamatuid kirjutada Kersna kahjuks ei oska, kuid selle oskuse puudus pole isegi üllitise suurim häda. Kersna on läinud lihtsaimat teed: ta on peetud kõnelused lihtsalt salvestiselt maha kirjutanud. See oleks õigustatud juhul, kui need oleksid Oti väärilised, st päris intervjuud, aga vormi näilisest sarnasusest hoolimata on nad midagi muud.
Intervjuu on nimelt kõige imelisem, huvitavam ja nõudlikum ajakirjanduslik žanr üleüldse, aga kuna häid intervjuusid tehakse meie päevil erakordselt vähe (selles žanris säravad tänasel teleekraanil professionaalidena Marko Reikop ja Joonas Hellerma), siis on ka lugeja-vaataja-kuulaja ootused selle vormi suhtes olematud, ja enamik ajakirjanikke kasutab intervjuud enamasti nn mugavusžanrina, kui pole parasjagu viitsimist materjali läbi kirjutada, korralikku uudist või nn olemuslugu teha. Õnnestunud intervjuu tarvitseb muidugi kahte ühtviisi võimekat partnerit: head küsimused ei taga head intervjuud. On inimesi, kellega polegi võimalik head intervjuud teha, sest nad on võimekad milleski muus kui ekraanil vestlemises, neil kas ei ole midagi huvitavat öelda või ei soovi nad seda teha. Aga vastutus on ikkagi ajakirjanikul.
Intervjuuvormi valdaval ajakirjanikul on alati kindel plaan ja eesmärk, kuid ta on alati valmis ka selleks, et kõneluse hetkel sünnib hoopis midagi muud – vahel harva on partner valmis pakkuma enamat, kui on teatud tahta. See on nagu tants, mida juhitakse kindla käega, aga suuresti märkamatult, tundlikult, reageerides paarilisele paindlikult ja säravalt; juhtiv pool on igal hetkel aldis valmis samme ümber sättima. Intervjuu, sündigu see teleekraanil, raadios, veebis või veebi/paberlehe jaoks, on parimal juhul totaalne kohalolek ja täielik keskendumine mõlemalt poolelt – ja küsitletava sellesse seisundisse viimine on küsitleja ülesanne: pööraselt raske ja sageli võimatu, sest keskendumine on aina haruldasemaks muutuv oskus. Ott mõistis seda sada protsenti, Kersna… ajab muid asju. Sellepärast ei vaatlegi Kersna mitte seda, mis tegi Otist Oti, vaid eluvaldkondi, mis tema meelest võiksid Oti inimestele lähedaseks teha: päritolu, suhted, tunded, kannatused enne surma. Igaüks ju sünnib, elab ja sureb. See on ühenduslüli publikuga, mille kaudu saab igamees Otile omistada omi emotsioone ja veendeid, elada kaasa millelegi, millele tal tegelikult ligipääsu ei ole ega saa kunagi olema.
Kui keegi peaks uskuma, et teab Otist midagi siis, kui tunneb nägupidi tema seitsmenda klassi sümpaatiat, bioloogilist isa või poolvendi, on ta sügavas eksituses. Kui ta usub nagu Kersna, et lapsepõlvekodu naaber või pinginaaber on relevantne allikas Oti kohta midagi arvama, siis ei saa ta millestki aru. Raamatu lugejale on see muidugi täiel määral andeksantav, Kersnale kui teletähele kindlasti mitte. Kersna kirjutas selle raamatu täiesti teadlikult Oti kõige madalamate instinktidega publikule, et toita uudishimu, mitte aga selleks, et Otti mõista, tema loomingut analüüsiga väärtustada ja niimoodi harida ka publikut. Jah, kolleegid telemajast saavad sõna ja nii mõnigi neist räägib asjast. Kuid raskuspunkt on mujal, eeldus on teine. Enne raamatu ilmumist meediasse tilgutatu mõjus pornograafiana, mis kindlasti suurendas müüginumbreid, kuid tegi ilmsiks pigem Kersna enese, mitte Oti inimlikud ja professionaalsed kvaliteedid. Raamat karjub toimetaja järele: tekstid lohisevad nagu katkine autokumm vastu asfalti. Pole isegi võetud vaevaks seletada, kes on need juhuslikud inimesed, kes Oti kohta midagi kõnelevad, ammugi ei saa vastust küsimus, miks. Vastus viimasele on küll lihtne: sest nad olid nõus. Kuulsad surnud on igavesti kaitsetud nende ees, kes neist rääkimiseks suu täis võtavad. Oti mõõtu kuulsaid surnuid on meil vähevõitu, ja kõik nad on langenud sedasorti väärkohtlemise ohvriks, juba eluajal. See on kuulsuse ränk hind.
Kersnat kannustab peale laia publiku huvi rahuldamise soovi muidugi ka soov püstitada Oti nime najal eluaegu ausammast iseendale ning ootus, et tedagi kord ei unustata, muu hulgas Oti „inimlikustajana“. Nõudes tunnustust Otile, küsib Kersna sedasama iseendale, eks muidugi õigusega. Kuid mõistmist, et sünnitakse ja surrakse ikkagi üksi ning et sünd, surm ja elugi on sügavalt isiklik asi isegi siis, kui selle tähenduslik osa on möödunud kaamera ees, ei anta igaühele. Elavad ei mõista surijat, isegi kui on ise surmale otsa vaadanud, sinna ei ole midagi parata. Kindlasti ei mõõdeta surma väärikust surivoodi kõrval istujate hulgaga, inimlikkuse mõõdupuu ei seisne perekondlike sidemete tugevuses ega valmiduses oma lähedussuhteid avalikkusega jagada. Et professionaalses tipus on enamasti tuuline ja kõle, selles ei ole süüdi teised inimesed, hoolimatud organisatsioonid ega ühiskond. Need inimesed, kes veedavad suure osa elust kaamerate ees või muukujulise suure avalikkuse tähelepanu all, vajavadki vaikust ja avaramat isiklikku ruumi, kuhu ükski ei pääse, sest rambivalguses veedetud aeg on erakordselt energiamahukas, sellest taastumine iseenda seltsis eluliselt vajalik.
Oti 1999. aasta pussitamise lugu, mille Kersna muide raamatust välja jättis (arusaamisega, et „pööblit“ hirmsasti huvitab, ja aru saamata, et seesama pööbel just ongi tema sihtgrupp), saavad kõik lehed ja portaalid igal aastal eksklamatiivset osa varieerides avaldada seni, kuni on elus see sügaval nõukaajal sündinud televaataja, kes teab, kes Ott on. Ka raamatuid, nagu seesama Kersna oma, võidakse vorpida veelgi: müügitabelite tippu lendas ju ka 2009. aastal ilmunud Marii Karelli „Teletähe lugu“, mis lihtsalt süstematiseeris ajakirjanduses ilmunu, omalt poolt grammigi infot lisamata. Samal, Oti surma järgsel aastal ilmunud Voldemar Lindströmi „Õukonnata kuningas – intervjuukuningas“ sai vähem tähelepanu, oli aga sisu poolest märksa väärtuslikum ja informatiivsem, ka diskreetsem.
Kümne aasta pärast ehk veel mitte, aga ikkagi üsna varsti jõuab kätte hetk, mil sedasorti ettevõtmistel enam mõtet pole: Youtube’i ja Netflixi põlvkond pole juba praegu Otist kuulnudki. Televisioon uusi Otte enam sünnitada ei saa: ajastul, mil videokaamera on nutitelefoni näol taskus igaühel ja üüratus koguses video-sisu loob iga endast lugupidav meediaväljaanne, ei ole telel enam ammugi seda rolli, mis tal oli aegadel, kui tele tähendas siinmail vaid ETV-d ja Kesktelevisiooni (põhjaeestlastele muidugi ka Soome oma). Peaaegu mis tahes sündmust saab soovi korral jälgida otseülekandes. Venekeelsesse meediasse keegi ei ihka, ingliskeelsesse ajakirjandusse murdnud ajakirjanikke Eestis ei ole ja kardetavasti ei tule; Google’i ja Facebooki ajastu ajakirjandus ise ägab turbulentses mõjukaotuskeerises nii Eestis kui mujal ilmas, kaotatud eneseväärikuse leidmine käib valu ja vaevaga, ja kas see üldse kunagi leitakse, pole ette kindel.
Ent nende inimeste jaoks, keda Ott huvitab, on tegelikult „kõik“ kättesaadav ilma suurema pingutuseta, lugemisoskus ainsana on nõutav. Nimelt jättis Ott endast juba eluajal maha kilode viisi kirja pandud intervjuusid vaheldumisi vägagi väärtuslike selgitustega, miks ta üht või teist niimoodi tegi, üldisemat ja ka isiklikku laadi mõtisklustega, mis räägivad temast tuhat korda rohkem kui teadmine, kelle spermast tema maine elu alguse sai või kus täpselt asusid need aknad, millest ta lapsena välja vaatas. Ehk siis: lugege „Playbacki“ (1994), mille pani kokku Ott ise. Lugege „Carte blanche’i“ (1995). Sobib ka Sirje Endre ja teiste koostatud „Best of“ kahes telliskivis (2009 ja 2011), sest needki on ehe Ott, mitte ainult professionaalina, vaid ka n-ö inimesena. Endre ei valetanud, kui ta ütles, et neis raamatuis on Ott selline, nagu ta tegelikult oli. Siis, kui ta oli juba saanud selleks, kelleks tal oli saada. Aga sellena ja ainult sellena tulekski käsitleda inimest, kes on kellekski saanud.
Allikas: Vikerkaar
