"Sain hommikul sellest teada ja tore tunne on. Tore, kui meeles peetakse," on mees rahul.

Mmille eest selline tunnustus talle osaks sai just nüüd? "Ei tea olen üritanud läbi mõelda, mis see siis just nüüd oli. Ma olen elus teinud vähe suuremaid asju ka, näiteks 2017. aastal oli bändi 30. sünnipäev, mis on mõnusasti 24. veebruarile langeb. Aga ju siis oli selline mõte kellelgi peas nüüd, mis on imetore ju."

Kiitmine ja tunnustus ei pea tema sõnul aga nii harva üldse osaks saama - seda võiks igaüks teha iga päev: "Eestlane pole suur kiitja ja tegelikult võiks iga päev iga inimene kellelgi hästi öelda - lapsed vanematele, vanemad lastele, õed-vennad omavahel, sõbrad ka. See ei maksa kellelegi midagi ja see on tore asi, millega kellegi päev paremaks teha - äramärkimist ja kiitust pole kunagi liiga palju. Eestis on väga palju neid, keda tuleks üha rohkem ära märkida, mina nende hulka ei kuulu ja pole musterkodanik," muigab ta tagasihoidlikult, püüdes ennekõike kutsuda üles tunnustama rohkem ja iga päev kõiki, kes meie ümber.

Mis sorti tunnustused ja autasud aga Kreemile üldse enim korda lähevad - kas hinnatud kriitikute ja lugupeetud kodanike kiitus või rahva armastus? Selle peale naerab Kreem: "Lugupeetud žürii meile midagi ei anna, sest me pole nii lugupeetud bänd. Meie suurim auhind on rõõm - siis, kui rahvast on saal maast laeni täis, nagu meil siiani on. Termikal läheb väga-väga hästi! Veebruaris lähme üle mitme aasta pikale puhkusele," räägib Kreem, et pärast seda on aasta juba tihedalt esinemisi täis. "Mina ei puhka, aga lähen Otiga tuurile."

Kreem tõdeb ka, et see, mida nad Otiga veebruaris laval koos teevad, on eriline ja kuigi meeste vahel on kirjeldamatu klapp, siis isegi temasugune vana kala põeb veidi. "Täitsa uus asi ikkagi," on mehe hääles elevust kõlamas.

Millal fännid ordenikavalerile aga austust lava ees järgmine kord avaldada saavad? "Lähme Saaremaad rõõmustama reedel ja laupäeval Pärnus," lubab ta.