Kaks Oscarit võitnud "Vääritud tõprad": kas juutide karistussalk oli päriselt olemas?
“Vääritud tõprad” on kultuslavastaja Quentin Tarantino märulidraama juudivõitlejate rühmast, kelle ülesandeks on korraldada II maailmasõja ajal jõhkraid kättemaksuoperatsioone natside vastu. Et see kaks Oscarit võitnud linateos jõudis reklaamivabasse voogedastuskeskkonda TVPlay Premium, siis uurisime, kas Tarantino kirjutatud lugu juutide natsijahist on puhas alternatiivajalugu või on sel ka mingi tõepõhi all?
Teise ilmasõja lõpuperioodil ning mõned aastad hiljem hulkusid nii Euroopas kui ka kaugemal ringi juudi võitlejad, kes otsisid pakku pääsenud kõrgeid natse. Nende kättemaksuüksuste ülesanne oli veebilehe The History Learning Site andmetel lihtne – tappa need tabatud natsid, kel usuti olevat kaassüüd holokaustis. Esimene taoline üksus toimetas okupeeritud Prantsusmaa aladel pärast 6. juunil 1944 toimunud Normandia dessanti, võttes õigusemõistmise sisuliselt enda kätesse.
Kui “Vääritute tõbraste” filmis panevad juudiüksuse kokku ameeriklased, siis ametlikult moodustati juutide jalaväebrigaad Suurbritannias 1944. aastal. Briti peaministri Winston Churchilli hinnangul oli “tõesti kohane eriüksus rahvusest, mis kirjeldamatult kannatas natside all”. Ametliku juudibrigaadiga liitus 6000 vabatahtlikku ning üksus sõdis Briti 8. armee koosseisus Itaalias, kandes lahingutes ka kaotusi. Kuna üksus paiknes Itaalia, Austria ja Jugoslaavia piirkolmnurga lähedal Tarvasios, otsiti neilt aladelt holokaustis ellujäänud juute ja aidati neil emigreeruda Palestiinasse. Hiljem liikus juudibrigaad Belgiasse ja Hollandisse.
Kättemaksusalgad jalaväebrigaadi sees
Ametliku juudibrigaadi sees tekkis aga kohe pärast sõja lõppu rühmitus Tilhas Tizig Gesheften, mis vabatõlkes võiks kõlada “laku-mu-tagumikku tegevused”. Briti vorme kandvad mehed olid seotud natside hukkamisega, ellujäänud juutide salajase toimetamisega tollal Briti mandaatterritooriumiks olnud Palestiina aladele ja relvade smugeldamisega seal tegutsenud juutide paramilitaarsele organisatsioonile Haganah, millest hiljem sai Iisraeli armee. 1946. aasta suvel saadeti juudibrigaad ametlikult laiali, ent koos koonduslaagrites pääsenud juutidega moodustati Nakami nime all tuntud surmasalgad, et jahtida SS-i ja Wehrmachti ohvitsere. Nakam tahtis tappa kättemaksuks 6 miljonit sakslast, kava nägi ette Nürnbergi joogivee mürgitamist ning selle nurjumisel võeti sihikule Saksa sõjavangid.
Arvatakse, et aastatel 1944-1960 tegutsenud kättemaksuüksused vastutavad umbes 1500 kõrge natsiametniku surma eest. Omavahel kutsuti neid väikeseid, 3-4-liikmelisi rühmi sõnaga “din”, mis see tähendab heebrea keeles kättemaksu.
Ametlikult tuli kõiki tabatud natsiametnikke kohelda sõjavangidena vastavalt Genfi konventsioonile ja viia ülekuulamisele, ent kättemaksuüksused lõid sellele nõudele käega. Näiteks leiti ühes Austrias asuvast majast ehteid ja riideid, mis majaperenaise sõnul olid kuulunud juutidele. Din-üksuse mehed öelnud pererahvale, et nad hukatakse kohapeal inimsusevastaste kuritegude eest.
Juutide karistussalga viimane hukatu oli eestlane
Info madalama aukraadiga SS-ohvitseride kohta andsid üksuse liikmed sageli nagu kord ja kohus üle Briti luurele, ent kõrgete ohvitseride nimed ja aadressid jäeti enda teada... Ilmselt kõige kurikuulsam taolisel viisil oma otsa leidnu oli SS-i meditsiiniohvitser dr. Ernst-Robert Grawitz, kellele omistatakse natside surmalaagrites kasutuselevõetud gaasikambri ideed. Hukatute hulka kuulusid ka Müncheni sõjaaegne juht Paul Giesler, Auschwitz-Birkenau koonduslaagris ahjude eest vastutanud kolonel Hans Geschke ja leitnant Kurt Mussfeld ning viimase tapetuna eestlane Aleksander Laak, kes oli Jägala koonduslaagri ülem. Laak poodi üles alles 1960. aastal Kanadas, kui mees ilmselt uskus, et on juba pääsenud. Tema hingel usutakse olevat 10 000, mõnedel andmetel isegi 100 000 inimelu.
X-Troop: juutidest moodustatud Briti eriüksus
Ilmselt on aga Tarantino “Vääritud tõpraid” tehes võtnud eeskuju juutidest koosnevast Briti armee eriüksustest, mida kutsuti X-Troop. Tegemist oli luure- ja diversiooniüksustega, mis saadeti väikeste gruppidena natside okupeeritud aladele. Kõigil meestel olid Briti nimed ning valeidentiteedid, et neid tabamise korral koheselt ei hukataks või koonduslaagrisse ei saadetaks. Tapmine ei olnud selle üksuse peamine eesmärk, kuid kahtlemata olid nad treenitud seda tegema nii relvadega kui ka ilma.
X-Troopi kõige põrgulikum missioon oli seotud D-päevaga, kui nad juba nädalaid enne selle toimumist pidid koguma infot uute miinitõkete kohta. Oma kolmandal missioonil jäid nad Saksa kaitserajatisi pildistades natsidele vahele ning kaks liiget nabis Saksa patrullpaat kinni. Mehed arvasid, et neid ootab kindel surm, kuid selle asemel viidi nad tollal läänerinde eest vastutanud feldmarssal Rommeli juurde, kes tahtis oma silmaga näha “gangsterite” komandot. Kuuldes ühe vangi imiteeritud kehvapoolset wales’i aktsenti, arvas Kõrberebase hüüdnime kandnud Rommel, et võibolla nad ei olegi kurjategijad ning mehed saadeti hukkamise asemel hoopis sõjavangide laagrisse. Teised kokkupõrked sakslastega ei läinud nii hästi ning 88st X-Troopi liikmest sai sõja jooksul 21 surma ja 22 haavata.
