Olga Ivanova (34) riputab oma naaritsakasuka Toompea lossi garderoobis nagisse ja kutsub kohvikusse. Mitte oma kabinetti, sest sinna olevat liiga pikk tee, lausa seitse minutit mööda koridore kõndimist. Riigikogu selle koosseisu viimase istungini jääb veel nädal, ees seisavad valimised. Eestlane arvaks, et Olga on üles löödud, venelane aga ütleks, et ta näeb lihtsalt hea välja: punased huuled, sätitud soeng, lumivalge triiksärk, sinine ruuduline pliiatsseelik ja mustad põlvedeni ulatuvad kõrge kontsaga nahksaapad.

Olga tellib espresso. Intervjuud andes on temas justkui kaks inimest – soe ja siiras Olja, kes räägib oma emast ja pojast, armastab itsitada ja kiidab bändi Leningrad, ning poliitik Iva­no­va, kes küsimustele vastama asudes jõuab peagi hoopis uue teemani.

Sa oled üle kümne aasta olnud poliitikas aktiivne. Miks otsustasid loobuda?

Eelmine aasta oli minu elu kõige kohutavam – kaotasin ema pärast tema väga rasket ja kiiresti kulgenud haigust. Ema loo põhjal nägin, et meie tervishoiusüsteem on väga madalal tasemel. Minu arvates tehti rida vigu. Üks teine arst ütles mulle hiljem, et see oli süsteemi viga, ema võinuks praegu olla elus. Jah, võimalik, et ta oleks elanud kõigest paar aastat veel, kuid ta oleks need saanud veeta meiega. Ta oli kõigest 59aastane.

Mis haigus su ema röövis?

Emal oli vähk. Kui teile või teie lähedastele pannakse selline diagnoos, siis soovitan pöörduda veel kahe-kolme arsti poole ja ka nende seisukoht ära kuulata. Saime ema haigusest teada täiesti juhuslikult. Olime šokis ja paanikas, nii et meil ei tulnud isegi pähe pöörduda mitme arsti poole. Ema oli ravil Ida-Tallinna Keskhaiglas, aga ta oleks pidanud olema Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ehk PERHis, kuhu me pöördusime tema viimastel elunädalatel. Minu sügav kummardus sealsele personalile! Nende suhtumine patsientidesse on hoopis teistsugune. Oli juba hilja, kuid me pöördusime oma murega ka Iisraeli ja Saksa spetsialistide poole ning need küsimused, mida nad küsisid, miks tehti üks või teine raviotsus Ida-Tallinna Keskhaiglas, viitas ikkagi sellele, et oleksime pidanud minema kohe PERHi.

Ema saadeti kohe operatsioonile ja haigus kulges seetõttu eriti kiiresti. Ma olin šokis Ida-Tallinna Keskhaigla arstide suhtumisest! Minu ema oli minu jaoks kõige lähedasem inimene, aga nende jaoks oli ta lihtsalt statistika. Oli väga kummaline ja valus kuulda, mida ütlesid kirurg ja raviarst – nad ütlesid, et pean mõistma, et ta on suremas... Nad ei otsinud lahendusi ega alternatiivseid lähenemisviise. Meid pandi lihtsalt fakti ette.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega