Filmis "Süngeim tund" seisab just Suurbritannia peaministriks määratud Winston Churchill Teise maailmasõja alguspäevil silmitsi ühe raskeima ja otsustavaima hetkega oma elus – kas alustada rahuläbirääkimisi Natsi-Saksamaaga või jätkata Briti saarte vabaduse kaitsmiseks sõda.

Milline võinuks olla maailm täna, kui Churchill andnuks 1940. aastal järele survele alustada rahuläbirääkimisi Kolmanda Reichiga?

Ilmselt mõnevõrra erinev, aga kui erinev ja missugune, on raske öelda. Tänase vaate kohaselt peetakse Churchilli otsuseid pigem õigeks. Ning võib-olla need olidki õiged. Ent teisalt võib arvata, et natsionaalsotsialistlik režiim oleks nii ehk nii Saksamaal mõne aja pärast sisemistel põhjustel kokku varisenud. Samal põhjusel, nagu sai otsa kommunistlik režiim Nõukogude Liidus – sest see ei sobinud enam kodanike mentaliteedile. Aga Saksamaal oleks see loogiliselt võttes pidanud toimuma märksa varem kui Nõukogude Liidus.

"Süngeim tund" ("Darkest Hour")

Aga ikkagi oleks Hitler saanud lisaaega ja mida ta oleks selle lisaajaga teinud, kas ohvreid oleks olnud rohkem või vähem, kui tegelikult toimunud sõjas, seda me ei tea. Või kas see sõda oleks siis ikkagi ära jäänud? Ega tea ka seda, missuguseks oleks kujunenud Eesti saatus, kui britid oleksid 1940. aasta mais sakslastega läbirääkimisi alustanud. Kas Nõukogude Liit oleks sel juhul söandanud Balti riikidesse tungida? Võib-olla oleks Eesti saatus kujunenud paremaks. Me ei tea seda.

Miks seda filmi on peetud ülimaks Brexiti propagandaks?

Pean vastama, et ma ei tea. Ehk sellepärast, et filmis näidatakse Churchilli poliitikat pigem USAle toetuvana, väga iseseisva ja Briti-kesksena: ta õhutas prantslasi vastu panema, kui see brittidele kasulik oli, aga prantslastele mõttetuid ohvreid kaasa tõi. See film kehitab kindlasti brittide eneseteadvust.