Märk põlvkondade järjepidevusest
„Kui me abiellusime, siis ei olnud kulda saada nii nagu tänapäeval. Meie sõrmused on tehtud kullast, mille saime minu vanaisa sõrmuse ümbersulatamisel. See on märk põlvkondade järjepidevusest, millest kõneleb ka „Tõde ja õigus“,“ ütleb Andrus.
Kuigi abisõrmustel on oluline tähendus, siis sarnaselt presidendi abikaasale ei kanna ka Andrus seda enam. „Anu kannab, mina ei kanna. Sõrmuse mittekandmine tuleneb õnnetusest, mitte soovimatusest,“ ütleb ta. „Kahjuks kaotas see koduseid töid tehes oma vormi - muutus lapikuks ja jäi mulle väikseks. Sõrmust oli tülikas sõrme ja sealt ära saada, mistõttu otsustasin seda enam mitte kanda. Ma ei tunne sõrmusest puudust, sest inimesi ei hoia koos sõrmused. See asi, mis koos hoiab, asub mujal, mitte sõrmes.“
Sõrmused, mis peegeldavad Eesti ajalugu
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma (45) ja Egle Viilma (41)
„Meie abielusõrmused on lahti sulatatud ühest sõrmusest, mis on seotud veidi ka Eesti saatusega,“ räägib Urmas. „1944. aastal oli minu vanaisa sunnitud Eestist põgenema. Vanaema jäi siia, ega teadnud vanaisa kohta kakskümmend aastat mitte midagi.
Viimaks tunnistati vanaisa kadunuks. Siis võttis vanaema nende laulatussõrmused ja sulatas need omavahel kokku üheks sõrmuseks. Vanaema kinkis sõrmuse mulle, kui ma leeri läksin, ja mina kinkisin selle omakorda Eglele, kui me kihlusime. Kui abiellusime, lasime sõrmusest teha kaks abielusõrmust. Me kanname neid alati, sest ilma tunneksime end justkui alasti olevat.“
Põhjustasid ebamugavustunnet
Eesti Kunstiakadeemia rektor, akadeemik Mart Kalm (57) ja kunstnik Anu Kalm (59)
„Meil mõlemal soonisid sõrmused sõrme. Ma kukkusin ühel talvel nii, et sõrmus läks katki. Pärast seda läksime ehtekunstniku juurde ja lasime uued teha.
Nüüd on nii, et pool sõrmust on kummalgi vana ja pool on tehtud valgest kullast. Need on meil justkui uued, aga samas vanad. Me armastame abielusõrmust kanda," sõnab Anu Kalm.
