Ajalooline seiklusfilm "Monumendimehed": fantaasia või tõsielulised faktid?

“Monumendimehed” on kahekordse Oscari-võitja George Clooney lavastatud ajalooline seiklusfilm teadaolevalt suurimast aardejahist inimkonna ajaloos, kus erikummaline liitlaste sõjaväerühm otsib Teise maailmasõja lõpus Saksamaal natside kokkuröövitud hindamatuid kunstiväärtusi. Et see hoogne linateos jõudis reklaamivabasse voogedastuskeskkonda TVPlay Premium, võrdlesime filmis näidatut reaalselt ajaloos juhtunuga.

Kui palju päriselt “monumendimehi” oli?

Kuigi film keskendub 7-liikmelisele liitlaste rühmale, ulatus nende hulk tegelikult umbes 350 mehe ja naiseni, kes olid 13 erinevast rahvusest. Nad kuulusid üksusesse MFAA (Monuments, Fine Arts, and Archives), mis oli saanud ülesande USA presidendilt Franklin D. Rooseveltilt ning mille tegevust toetas ka liitlasvägede ülemjuhataja Euroopas kindral Dwight D. Eisenhower. Nii nagu filmis, koosnes see üksus ka päriselt kunstiajaloolastest, kuraatoritest, muuseumidirektoritest, kunstnikest, arhitektidest ja õpetajatest. Suur osa neist olid ka reservväelased.

Kas “monumendimeeste” ainus ülesanne oli avastada ja kaitsta röövitud kunstiteoseid?

Ei, lisaks röövitud kunstiväärtuste avastamisele ja võimalusel nende tagastamisele õigusjärgsetele omanikele püüti kaitsta ka haavatavaid muuseume ja kirikud ning töötati koos teiste üksustega, et säästa kultuurilise tähtsusega objekte liitlaste pommitamiste eest.

Kas monumentide, kunstiteoste ja arhiivide säilitamisprogramm oli üksuse juhi George Stouti mõte?

Jah, kuid programmi loomine oli keerukam kui filmis George Clooney kehastatud tegelasel. Koos oma Harvardi ülikooli kolleegidega andis Stout panuse sõjapiirkonnas asuvate kunstiväärtuste ning ajalooliste monumentide kaitse ja päästmise komisjoni, millest kasvas välja MFAA programm. George Stout oli “monumendimeeste” üksuse üks esimesi liikmeid, kes jõudis esimeste seas ka Normandia dessandiga Euroopasse. Hiljem määrati ta MFAA üksuse kaptenmajoriks ning 1945. aasta teises pooles siirdus ta hoopis Jaapani, kus teenis Tokios sarnase üksuse juhina.

Kas “monumendimehed” pidid päriselt läbima sõduri baaskoolituse?

Jah, välja arvatud need, kes olid reservväelastena selle juba läbinud. Koolitus toimus tavaliselt Inglismaal enne lahingupiirkonda suundumist.

Kas ka päriselus kõhkles Prantsuse vastupanuliikumisse kuulunud Rose Valland, kas anda ameeriklastele infot natside kunstiröövide kohta?

Jah, ta ei teadnud, keda usaldada ning kartis, et kunstiteosed võidakse ära varastada. Kuna ta töötas Jeu de Paume muuseumis Pariisis, teadis ta detailselt, kuhu natsid röövitud kunstiväärtused olid viinud. Natsid kasutasid sama muuseumi okupeeritud aladelt kunstiteoste röövidele keskendunud eriüksuse staabina. Vallandil lubati muuseumis edasi töötada, aga natsid ei teadnud, et naine oskas saksa keelt ning kuulas sõjaväelaste omavahelisi vestlusi pealt.

Kas liitlaste üksus sai ka päriselt võtmeinfot jutukalt Saksa hambaarstilt?

Jah, 1949. aasta märtsis tekkis üksuse liikmel Robert Posey’l (filmis Oscari nominent Bill Murray) kõva hambavalu ning kuna lähim sõjaväe hambaarst oli sadade kilomeetrite kaugusel Prantsusmaal, läks ta Saksamaal kohaliku tohtri juurde. Jutukas arst rääkis oma väimehest, kes oli kunstiõppejõud ning töötas okupatsiooniajal Prantsusmaal. Selgus, et väimees oli endine SS-ohvitser, kes tundis Hermann Göringit ning teadis, kus on märkimisväärne osa varastatud kunstist, sh tippnatsi enda isiklik kunstikogu. Samuti oli mehel infot, mis kunstiteosed olid jagatud Saksamaa muuseumite vahel ning kes Berliini kunstikaupmeestest tegelesid varastatud aarete müügiga. Erinevalt filmis ei olnud aga hambaarsti väimehe enda koduseintel rippumas varastatud maale. Kuigi mees püüdis väita, et täitis vaid oma kohuseid SS-ohvitserina ja püüdis kunsti kaitsta, tehti hiljem kindlaks, et ta oli korrumpeerunud ametnik, kes oli Jeu de Paume muuseumi kurikuulsa kunstiröövi üks võtmeisikuid.

Kas “monumendimehi” sai ka sõjas surma?

Jah, aga mitte nii romantiliselt nagu filmis, kus Donald Jeffries ohverdab ennast, et kaitsta Michelangelo kuulsat skulptuuri “Madonna lapsega”. Päriselus seda ei juhtunud, aga kaks ohvrit oli. 41-aastane Ronald Balfour hukkus mürsuplahvatuses, kui püüdis turvaliselt liigutada keskaegse altari osa, Ameerika arhitekt Walter Huchthausen lasti aga maha Saksamaal Aacheni lähistel aprillis 1945.

Mitu korda tuli Mona Lisat sõja ajal ühest kohast teise viia, et maali kaitsta?

Leonardo da Vinci maali transporditi sõja ajal kuus korda enne, kui see jõudis tagasi Louvre’sse. See maal oli kahtlemata teos, millele natsid tahtsid küüsi taha ajada. Sakslased tegid n-ö ostunimekirju kunstiteostest, mis tuli eelisjärjekorras kohe Saksamaale viia. Muuseumitöötajad läksid koos “monumendimeeste” abiga sageli äärmusteni, et väärtuslikke töid natside eest kaitsta.

Kas “monumendimees” James Rorimer astus ka päriselt maamiinile?

Filmis astub Matt Damoni kehastatud tegelane miinisütikule, mille järel George Clooney mängitud peategelane küsib: “Miks sa pidid praegu seda tegema?”. Päriselus tundis Rorimer üksusest rääkinud raamatu andmetel küll muret miiniväljade pärast ja kuulis ka lõhkekehi plahvatamas, ent miinile astumist päriselt ei olnud.

Kas üksus leidis ka päriselt kullast hambaplomme ja kullakange?

Jah, Merkersi soolakaevandusest leiti kotitäis holokausti ohvrite hammastest väljatõmmatud kuldplomme. Leiti ka kullakange, millele ajakirjandus pööras toona rohkem tähelepanu kui avastatud kunstiaaretele.

Kui palju kunstiteoseid sõja ajal rööviti?

Raamatu “Monumendimeeste päris lugu” andmetel kuni 20 miljonit, kuid räägitakse ka numbrist 5-6 miljonit. Suure hulga neist võtsid natsiliidrid endale ja viisid Saksamaale. “Monumendimeeste” üksus avastas ja tagastas umbes 5 miljonit kunstiteost. Kuna paljud neist olid kuulunud holokausti ajal tapetud juutidele, siis ei olnud võimalik kõiki neid omanikele tagastada ning osa töid anti päritoluriikidele.

Kas natside röövitud kunsti on veel leidmata?

Jah, tänaseni on näiteks kadunud Bernardo Bellotto meistriteos "Vaade Veneetsia Suurele Kanalile”, Sandro Botticelli "Mehe portree”, Van Goghi "Kunstnik teel tööle” ja Claude Monet' "Manet maailmas Monet' aias”. See on ainult väike osa sadadest tuhandetest siiani kadunud kunstiaaretest. Samas aeg-ajalt tuleb siiani röövitud töid välja. Novembris 2013 avastati üle 1200 kunstiteose ühest Müncheni korterist, mille omanik oli sõja aja olnud kunstikaupmees.