5 filmi, mis rikkusid kuulsate näitlejate karjääri
Chris Klein - "Rollerball" (2002)
Chris Klein osales 1975. aasta filmi "Rollerball" samanimelises John McTiernani ("Predator", "Die Hard", "Die Hard with a Vengeance", "Last Action Hero", "The Hunt for Red October", "The 13th Warrior") uusversioonis ning see hävitas ka komöödiates "American Pie" ja "Election" end korduvalt tõestanud näitleja karjääri.
"Rollerball" oli tema jaoks film, kus ta üritas tõestada, et on ka hea märulifilmides, aga kuna film ise oli häbiväärselt halb (sama võib öelda ka Kleini näitlejatöö kohta), siis pani see tema karjäärile nii tugeva märgi, et Klein pole sellest ajast saadik saanud ühtegi rolli filmides, mis oleks olnud paremad kui need, mis tal olid enne "Rollerballi".
"Rollerball" hävitas ka John McTiernani karjääri, sest tema viimane film oli 2003. aasta "Basic" John Travolta ja Samuel L. Jacksoniga peaosas. McTiernan sattus seadusega pahuksisse, kui selgus, et mees oli "Rollerball" valmimise ajal lasknud eradetektiivil kuulata pealt filmi produtsenti ja oma endist naist. Tõde tuli päevavalgele ja režissööril algas pikk kohtutee. See lõi omakorda suure paugu tema karjäärile ja tulevikuplaanidele. McTiernan vabanes vanglast 2014. aasta veebruaris, kuid on nüüd suurtes võlgades, pankrotis ning on sunnitud kinni maksma suured kohtukulud.
McTiernan pole alla andnud ning valmistab hetkel ette oma uut filmi.
"Hitmani" filme on nüüd kahjuks juba kaks: 2007. aasta oma ja 2015. aastal ilmunud "Hitman: Agent 47" ja kuigi filmid pole omavahel mitte kuidagi seotud, on mõlemad ebanormaalselt kesised, kuigi viimane oli nii närune, et 2007. aastal ilmunud Timothy Olyphanti ja Olga Kurylenko versioon muutus isegi nõksu võrra paremaks.
Taani mängustuudio IO Interactive hoiab "Hitmani" seeriat senini elus. Viimane osa ilmus eelmisel aastal ning näitab selgelt, et kui filmid muutuvad aina halvemaks, siis mängud aina paremaks.
"Hitmani" võib lugeda põhjuseks, miks me pole Timothy Olyphanti rohkem suurtes rollides näinud. Enne 2007. aasta kohutavat filmi oli ta just üles astunud "Die Hardi" seeria neljandas filmis "Live Free or Die Hard", kus tegi meeldejääva rolli. Veel enne nägime teda näiteks sellistes filmides nagu "The Girl Next Door", "Dreamcatcher" ja "Sceam 2", kus ta paistis silma isegi kõrvalrollides.
Pärast "Hitmani" ei saanud ta enam ühtegi rolli, kus oleks saanud olla mõnes suuremas filmis peaosas. Ainsad silmapaistvad suured filmid on tal olnud "The Crazies" (2010) ja "A Perfect Getaway" (2009).
Õnneks on tal paremini vedanud seriaalides. Üheks neist on hämmastavalt hea "Justified", mis jooksis kuus hooaega. Tal oli roll ka seriaalis "Deadwood", mis ka tema osalusel nüüd filmi "Deadwood: The Movie" kujul maikuus telesse naaseb. Samamoodi on ta väga hea ka seriaalis "Santa Clarita Diet".
1989. aastal elas Halle Berry New Yorgis kodutute varjupaigas. 1991. aastal tegi ta oma filmidebüüdi Spke Lee filmis “Jungle Fever” ja juba 2002. aastal oli ta esimene tumedanahaline naine, kes võitis Oscari parima näitlejatöö eest filmis "Koletiste ball" (“Monster’s Ball”).
Berry osales hiljem ühes kõigi aegade halvimas superkangelasefilmis “Catwoman”, mis põrus täielikult. Filmile kulutati 100 miljonit, aga piletitulu Ameerikas oli vaid 40 miljonit. Kriitikud tegid filmi pihuks ja põrmuks ning järgmised 15 aastat ei julgenud keegi anda mõnele naisnäitlejale superkangelase rolli.
Muuhulgas jätkus Berryl piisavalt julgust ja minna võtta isiklikult vastu The Golden Raspberry Award ehk kuldne vaarikas, mida jagatakse välja halvimate filmide eest. Berry ütles üritusel peetud kõnes, et loodab neid inimesi, kellega film vändati, enam mitte kunagi näha. Lisaks tänas ta Warner Brosi, et talle pakuti rolli nii halvas filmis.
"Catwoman" oli nii halb, et see jäigi edaspidi Berry karjääri mõjutama. 2005. aastal andis Berry oma hääle animatsioonile “Robots” ja aasta hiljem ajas ta jälle selga superkangelase kostüümi filmis “X-Men: The Last Stand”. Peale seda mõeldi, et võiks talle pakkuda jälle peaosatäitja rolli mõnes suuremas filmis, aga tegemist oli taaskord järjekordse läbikukkumisega.
2007. aasta filmis “Perfect Stranger” kukkus Berry kriitikute arvates haledalt läbi. Samal aastal mängis ta ka filmis “Things We Lost in the Fire”, mis tõi Ameerikas sisse vaid 3,2 miljonit dollarit. 2010. aastal mängis Berry draamas “Frankie & Alice” stripparit, kellel oli lõhestunud isiksuse häire. Film teenis koduturul vaid 706 546 dollarit. 2012. aastal tõi tema film “Dark Tide” sisse vaid 432 000 dollarit, kuid filmile kulutati 25 miljonit. Lisaks mängis Berry filmides “Cloud Atlas”, “Movie 43” ja “The Call”, mis on samuti saanud kriitikutelt põrmustavaid hinnanguid, kuigi "Pilveatlas" oli tegelikult hämmastav film.
Berryt näeme juba sel aastal koos Keanu Reevesiga "John Wicki" kolmandas filmis "John Wick 3: Parabellum".
"Leaving Las Vegas", "Adaptation", "Raising Arizona", "Wild at Heart", "It Could Happen to You", "The Rock", "Con Air", "Face/Off", "Snake Eyes", "8MM", "Gone in Sixty Seconds", "The Family Man", "Captain Corelli's Mandolin", "Windtalkers", "Matchstick Men", "Lord of War" ja "World Trade Center" jäid Cage'i karjääris kõik aastate 1981-2006 vahele, kuid siis just 2006. aastal, mil linastus kõigi aegade halvim film "The Wicker Man", sai alguse uus periood näitleja elus, mil ta osales järjepidevalt ainult kohutavates thrillerites, draamades, fantaasiafilmides ja ka märulites ja ulmekates.
1995. aasta "Leaving Las Vegas" eest parima meespeaosa Oscari võitnud näitlejat ei päästnud enam miski, kuid viimasel ajal on lisandunud nii mõnigi film, mis on hakanud vaikselt tema mainet taastama nagu näiteks "Mandy", "Mom and Dad", "Joe", "Bad Lieutenant: Port of Call New Orleans". See on aga ajutine, sest Cage osaleb järjest nii paljudes filmides, et neist saab hea olema ainult mõni üksik.
1994. aastal töötas Carolco Pictures korraga kahe projekti kallal: piraadiseiklus "Cutthroat Island" ja Arnold Schwarzeneggeri eepiline film "Crusade". Kahe projekti kallal töötamine kulutas liiga palju raha, mistõttu võeti vastu otsus keskenduda ainult ühele, milleks oligi filmiajaloo kuulsaim põruja "Cutthroat Island".
Carolco Pictures viskas tuulde 13 miljonit dollarit, mida nad olid juba Schwarzeneggeri "Crusade'i" arendamise peale kulutanud, et teha sellest piraadifilmist kassahitt. See on väga kummaline otsus, sest enne seda oli ainus edukas piraadifilm "Hook" ja seegi ei rääkinud otseselt piraatidest. Kuna tegemist oli stuudio ainsa filmiga, siis ei jäänud neil muud üle ning nad panid kõik oma rahad "Cutthroat Islandi" alla.
Peaosadesse valiti seiklus - ja märulifilmide fännide jaoks täiesti tundmatud Geena Davis ja Matthew Modine. Kõik tundus hästi minevat, sest 1995. aastal linastunud seiklus nägi tõesti hea välja, aga see 98 miljoni dollariga valminud film teenis tagasi ainult 10 miljonit dollarit. Kuus nädalat pärast filmi linastumist läks Carolco Pictures pankrotti ning piraadifilmid said uue elu 2003. aasta hitiga "Kariibi mere piraadid: Musta pärli needus".
Geena Davise karjäär aga enam uut hingamist ei saanud. 1980ndatel ja 1990ndate alguses väga edukas Davis ("Thelma & Louise”, “The Fly”. “Beetlejuice”) astus pärast piraadifilmi põrumist üles südamlikes lastefilmides "Stuart Little" ja "Stuart Little 2", mis ongi tema praeguse karjääri suurimad hitid.
Allikas: Taste of Cinema
