Õnne-fännid Ülle Lichtfeldtile: mitu prouat on astunud ligi ja muretsenud - kuidas sa nüüd siis sellise mehega…?
![BLONDIKS SAI JA JÄI tumedat verd Ülle arvatavalt tänu tähtrollile Marlene Dietrichina lavastuses "Kuhu küll kõik lilled jäid?". Tegelikult juba varem, tänu "Kui seda metsa ees" paruness von Mecki osale. "Leidsime, et see naine peaks kuidagi heledamalt mõjuma. Sealt see jäi… kuigi peeglist vaatan end veel ikka kui võõrast. Ja tänaval peatub mu pilk kadedalt kohe, kui näen mõnel naisel pikki tumedaid juukseid."](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/02b3c0c0-bcfb-11eb-9325-6fdf49545404.jpg?noup&w=1200&h=711&fx=0.5&fy=1&ch=0.8036&cw=1&cx=0&cy=0.1729&r=16:9)
On kevad 2019. Ülle Lichtfeldt (48) on jõudnud Viitna veerel oma väikese talu mõõtu kodumajapidamises puudel oksi kärpida, kasvuhoonesse tomatit, kurki, maitserohelist külvata. Laual on järgmine osaraamat – Rakvere teatris töösse minev "Onu Vanja". Mõistagi on selles Tšehhovi klassikaloos Ülle mängida Jelena Andrejevna – kolme mehe tahtmiste vahel trooniv ja heitlev aristokraatne glamuuritar. Aga on kevad 2019 ning Eesti õhk maad võtvast vaenust ja kurjusest paks. "See masendab, võtab nõutuks, või kuidas ma seda ütlen..." otsib Ülle sõnu. "Tunnen, kuidas see lööb mu tuju lukku." Või ongi see nüüd katsumus endas kannatlikku meelt kasvatada.
Theodori silmi ulatades
Eesti teatriaasta auhinnad jagati sedakorda välja Rakvere teatris peetud peol, õhtujuhiks mõistagi kindel publiku magnet Ülle Lichtfeldt. Õhtu otsa esinduskohustes laval, sai näitlejanna siiski teatripäeva öös ka ise peost osa. "Pidutsetud sai ka, natuke ikka. Pärast südaööd tuli koju minna." Naerdes täpsustab ta: "Ei-ei, pidu jäi Rakvere teatris kestma! Mind ootasid järgmise päeva töökohustused, ei saanud endale pikka pidu lubada."