Igiliikur Ansip perest, raskest õnnetusest ja tulevikust: presidendiks ei taha. Olen tänulik, et Eesti inimesed mind nii kaua kannatanud on!

„Ei piisa elus sellest, et täidad üht rolli võimalikult hästi – kõigilt oodatakse rohkem ja ise tahame ka täita rohkemaid rolle. Aga ma ei tahaks, et mu lastelastel oleks vanaisa kohta öelda vaid, et ta oli linnapea, peaminister või asepresident. Oma laste­le ja lastelastele tahan olla isa ja vanaisa, mitte pelgalt ametimees,“ avab poliitik Andrus Ansip end küljest, mida avalikkus kuigi palju näinud pole.

Brüsselist harva Eestis käiv Andrus Ansip (62) liigub Tallinnas ka pikemaid vahemaid jalgsi. Euroopa Maja metalseid trepiastmeid mõõdab ta hommikutunnist hoolimata nii energiliselt, et palitu hõlmad võtavad liikumisest kerge tuule alla.

Kas teate, et teie ütlust "Ületasin jalgrattal autole lubatud kiirust" kasutatakse ka kui vanasõna. Mis kiirus teil endal hetkel sees on?

Tempo on mul elus kogu aeg olnud. Mu asepresidendiülesanded hakkavad läbi saama, aga seda tunnet küll ei ole, et tuleks otsad kokku tõmmata, kompsuke lauale jätta ja ise ära kõndida. Tegemist on kogu aeg, nii et ei olegi vahet, mis ametit pead. Sellest, kuidas ametisse suhtud, sõltub tulemus ning töödel ja ametitel ei ole selles suhtes erinevusi, et enamik inimesi teeb tööd ikkagi südamega ja kui südamega teed, ongi tempo suur.