Muusik Alen Veziko rikastab Eesti meelelahutusmaastikku täiesti unikaalse projektiga

Alen Veziko (39) teeb just praegu Eesti meelelahutusmaailmas midagi täiesti unikaalset. Lisaks on ta võrreldes paari aasta tagusega kui muutunud mees.

Alen võtab ajakirjaniku vastu oma Saku kodus, kus pakub lahkelt enda tehtud omletti. Sinna sisse on ta pannud julgelt kanafileed, brokolit ja lillkapsast. Kuigi kell on veel artisti jaoks varajane, 11 hommikul, on Alen juba heatujuliselt energiline. Ta ütleb, et see on üsna tavaline, et umbes sellisel ajal on ta üleval ning endale just sellist omletti tegemas. See pole muidugi alati niimoodi olnud.

Alen on oma elus viimase 1,5 aasta jooksul teinud palju muudatusi. Näiteks jättis maha alkoholi joomise ja seejärel suitsetamise. “Kogused läksid liiga suureks,” ütleb ta joomise kohta. Siiski ei jäänud alkoholi pärast ka midagi tegemata. “Ütle mulle üks laulja, kes poleks elus pohmelliga laval olnud?” Suitsust loobumine tõi Alenile 15 lisakilo. “Paar-kolm esimest kuud lihtsalt tahtsin kogu aeg süüa. Külmkapi uks käis kinni-lahti kogu aeg.” Aga see pole veel kõik. Järgmisena kavatseb Alen loobuda kohvist. “Mul on kohvisõltuvus ja see on väga halb,” ütleb Alen otsusekindlalt ning räägib, kuidas ta oma kodu teisel korrusel olevas helistuudios pidevalt kohvitab. “Aga päevapeale see teeb ju palju. Oma kümme tassi kindlasti.”

Praegu aga pole hea aeg kohvi mahajätmiseks, sest kontserdituur on käimas ja vabu päevi peaaegu polegi. Alen loetleb oma kontserte, mis tulemas, ning tundub, et nädala jooksul on vaid kaks vaba õhtut. “Eile tundsin ennast üsna räbalalt, täna on juba parem. Eks see kevad ka pisut väsitab.” Aga ka nendel vabadel päevadel ei saa Alen võimalust, et terve päev lihtsalt maha magada. “Tuuri ajal teen vabadel päevadel sekretäri tööd. Ma olen ju ise ka korraldaja ja ajan kõiki asju ise.” Miks? “Ma lihtsalt ei kannata enda kõrval teisi inimesi,” ütleb ta naerdes. “Ma olen alati olnud selline üksik hunt, kes on jooksnud vastu tuult ja peaga vastu seina.” Alen naerab ja ütleb, et pole sellest kõigest midagi õppinud ega tea, kas peakski, ning meenutab, kuidas oma loomingu tegemise algusaastatel soovitati talle sellega mitte tegeleda. “Ära raiska oma aega, seda ei ole mõtet teha, kes sind ikka kuulab jne. Kui mul poleks jonni olnud, siis polekski ju midagi saanud.”

Unikaalne kontserdisari

Parajasti on Alenil käimas kontserdituur, millesarnast pole varem Eestist tehtud. Ta mängib laval kõike pille üksinda ning lisaks muidugi laulab ja teeb beatbox’i. “Mõte sellistest asjast oli mu peas juba paar aastat,” ütleb Alen. Esimesi proove selleks hakkas ta aga tegema jaanuaris ning esimesed kontserdid toimusid märtsis. “Esimesel korral, kui lavale läksin, olin nii närvis, et mu pulss oli 138.” Tegemist on tõesti pingelise kontserdiga, sest kui Alen peaks ühe asja valesti tegema, näiteks luuperit – salvestajat – jalaga valesti vajutama, tuleb terve loo puhul alustada otsast peale. “Kahtlemata on see kõige põnevam tuur, mida olen siiani teinud.” Selleks, et sellist kontserti anda, tuleb lugusid väga hästi tunda ja osata mängida erinevaid pilte. “Mul läks tükk aega aega, kui sain sellest aru, et mingite lugude puhul ma pean mängimist alustama hoopis lõpust. Mingist ebaolulisest asjast, mille peale ehitan kogu loo.” Lisaks tuli ära õppida ka basskitarri mäng. “Ma polnud varem seda mänginud.”

Alen ütleb, et kontserdituuri paigad sai valitud nii, et külastajatel oleks võimalik kõike laval toimuvat ka näha. Koht, kus ta alati tahab esineda, on aga Vihula mõis. “Seal tekib publikuga mingi eriline sünergia.” Aga Tallinna publikut peab Alen pigem raskeks. “Nad on üldiselt väga konservatiivsed. Selleks, et neid kaasa elama panna, läheb rohkem aega ja energiat kui mujal. Mis on muidugi kummaline, sest seesama tallinlane käib ka näiteks Saku mõisas mind kuulamas, aga tunneb ennast seal vabamalt.”

Mõned mehed ka

Loomulikult on ka Alen pannud tähele, et enamik tema publikust on naised. “Ükskord oli üks mees ka,” ütleb ta. “Aga tegelikult ka, viimastel aastatel on mu kontsertidele ilmunud ka mehi, kes ütlevad, et mitte naine ei tirinud neid kaasa, vaid et tulid vabatahtlikult. Ma olen sellest segaduses,” naerab ta. Naisaustajate fännikirju, erinevaid kummalisi ning pisut tavalisemait pöördumisi tuleb aga endiselt. “Ma proovin neile viisakalt vastata, aga olen päris halb kirjadele vastaja.” Üldiselt aga ei arva Alen, et sellistest kirjadest midagi sündida võiks. “Need naised, kes ennast ise vabatahtlikult pakuvad, pole mulle kunagi huvi pakkunud. Ikka jaht peab toimuma.”

Alen vaatab aknast välja ja ütleb, et täna oleks ideaalne päev kirjutada uus lugu. Miks? Sest ta on saanud normaalselt magada, päike paistab ning tal on hea tuju. “Ma pole see, kes kirjutaks siis, kui on väga valus või halb olla.” Kas laulud sünnivad enda elust? “Ma arvan, et loomingus ei ole võimalik valetada. Kõik, kes kirjutavad, teevad seda ikkagi omast kogemusest. Situatsioonid võivad olla ülekantud, aga ma usun, et pole võimalik kirjutada nii, et sul pole tunnetust. Sa pead vähemalt väga lähedalt nägema asju. ”

Looming kui meditatsioon

Alen ütleb, et kirjutamises ja esinemises on midagi sarnast. “Ma lähen siis kuhugi teise maailma ära, oma kehast ära. See on väga kummaline tunne.” Alen toob siinkohal võrdluseks meditatsiooni. “Ma arvan, et need inimesed, kes mediteerivad, tunnevad midagi sarnast. Kui jõuan lavale, siis mu silmavaade läheb kuidagi uduseks ja lähen justkui ära siit. Kui lugu saab läbi ja inimesed plaksutavad, siis tulen tagasi. Ma ei kontrolli kuidagi seda, mis laval toimub.”

Meditatsiooniga Alen küll muul ajal ei tegele, kuid on viimaste aastate jooksul avastanud enda jaoks matkamise ja mägedes ronimise. “Paar korda aastas käin ikka. Eelmisel aastal käisin Roheneemesaartel, just tulin Hispaaniast ja tahan veel sel aastal minna Armeeniasse.” Sel talvel käis Alen aga regulaarselt lumes end värskendamas. “Kui siin 22 kraadi külma oli, siis panin õue minnes koerale jope selga ja ise läksin ujukate väel lumme.” Ka jooksmine pole võõras. Eelmisel aastal jooksis ta mitu korda nädalas üle kümnekilomeetriseid otsi. “Eile käisin ka üle pika aja.” Aga kõige enam naudib ta praegu oma koera Hanaga hoovis mängimist ja metsas jalutamist. “Teinekord ei taha kuhugi linna üritusele minnagi, sest kodus on nii mõnus.”

Loomingulise inimesena on Alenil tulevikuks plaane veelgi. “Kindlasti kirjutan kunagi raamatu.” Kas enda elust, selles pole Alen aga sugugi kindel. “Sellised raamatud on ju juba ilmunud. Ükskõik millise artisti eluloo sa võtad. Kõik on ju sama, mis me ilustame – naised, peod, alkohol ja muu. Täpselt nii nagu raamatutes ja filmides, nii see elu on artistil. Mastaabid on mul võibolla väiksemad, aga kõik muu on sama.” Tüüpilise artisti eluetapp on Aleni elus läbi saanud. “Ma ei ela enam sellist elu. Mu peod on pidutsetud. Ühel hommikul lihtsalt ärkad üles ja saad aru, et sellel kõigel pole enam mingit mõtet. Mingil hetkel peabki kõik otsa saama. See on loogiline. Jaak Joala ütles kunagi ilusti – see kõik oli juba.”