EUROVISIONIPÄEVIK | Proovid ja 700 raketti: näidati auku majas või autos, veriseid kaltse - see on nii lähedal
"Ei räägi muusikast, räägin hoopis raketirünnakutest. Siin on see igapäevanormaalsus, kui nii võib lõhkevate rakettide kohta öelda," alustab fotograaf Andres Putting muljete kirjeldamist Iisraelist, kus ta järgmised kaks nädalat kogu suurt muusikapidu pildistab.
Laupäeva öösel vastu pühapäeva algas raketirünnak, mis kestis esmaspäevani. Mõningatel andmetel lennutati kuni 700 raketti Gaza sektorist, aga kes kurat täpset numbrit teabki. Õnneks raketid kaugele küll ei jõudnud.
Gaza asub Eurovisioni toimumispaigast Tel Avivist veidi enam kui 100 kilomeetri kaugusel ja lähim rakett, millel õnnestus läbi tungida, plahvatas siit 43 kilomeetri kaugusel, Ashdodi linnakeses. Kas ka keegi viga sai, ei õnnestunud teada saada.
Kas see sõda või konflikt kuidagi ka siinses tänavapildis silma paistab, et raketisadu riiki tabas? Ei ole küll kusagilt aru saada.
Pühapäev ei ole Israelis meie mõistes pühapäev, pigem juba esmaspäev. Inimesed lähevad tööle, tänavatel keeb elu, lapsed kilkavad mänguväljakutel ja randades pleegitatakse nahka. Baarides mängib muusika.
Küll aga võib aru saada, et midagi toimub vastavat mobiiliäppi vaadates. Red Alert Israel nimeline äpp näitab väidetavalt reaalajas raketirünnakuid ja nii möödus terve pühapäev Eurovisioni proove pildistades, taskus telefoni push-teateid järjekordsetest raketiteadetest vibreerimas tundes. Iga MINUT, IGA MINUT, tuli teade, et mõni küla on kusagil pihta saanud. Kiire kaardirakenduse vaade näitas õnneks, et külad asusid meist õnneks 97-110 km kaugusel, aga häiriv oli see küll, kui mõelda, et keegi sai just praegu pihta.
Telefoniäpp vaikis lõpuks ööl vastu esmaspäeva. Vaatasin hommikul, et viimane rünnak oli kell 02.37.
Hommikusi uudiseid vaadates selgus põhjus. Kaks riiki on kokkuleppinud vaherahus.
Leidsin siin telekanaleid vaadates ka ühe kohaliku, mis edastas venekeelseid uudiseid ja sealt tuli kaks päeva jutti uudisesaadet, kus sõjakoldest edastati otsepilti, stuudios kommenteerisid asja erinevad spetsialistid.
Räägiti tankidest, kahurväest, mobilisatsioonist. Näidati järjekordset raketiauku kusagil majas või autos või veriseid kaltse bussipeatustes, see kõik pani aga mõtlema - see on nii lähedal. Ei kujutaks päris ette, kui Tallinnast näiteks Rapla kaugusel käiks sellises mastaabis sõda.
Kas sellises olukorras oleks Tallinnas vaikne, rahulik, igapäevane rutiin? Vaevalt küll. Siin aga, pakkus hotelliadministraator mulle, kui ma õhtul töölt tagasi jõudsin, et mine kuuendale korrusele, seal on lounge, seal on tasuta õlu. Vaat selline elu on siin kontrastide riigis, riigis, kus julgeolek on tõeliset eluliselt tuntav ja arusaadav. Ei ole võõras pilt, kus bussipeatuses ootavad koos lastega bussi automaatrelvadega sõdurid, et sõita kusagile, kus on sõda.
Muide, Israelis on linnade kohal raketitõrjesüsteem nimega Iron Dome, mis peaks vahelt haarama ja hävitama kõik vaenlase poolt teele pandud raudnooled, aga ikkagi pääseb mõni alati läbi. Meie tiimis siin on ka üks kohalik mees, kes siin kasvanud. Tema jaoks on see tavaline, Tel Aviv on turvalisim koht maailmas, kinnitas ta meile. Siin ei juhtu midagi ja Hamasil saavad varsti kõik raketid otsa. "Pange tähele," ütles ta meile pühapäeva päeval.
Milliseid sootuks rõõmsamaid toone, ent ka plahvatusi, näidatakse aga eurolaval 1. poolfinaali proovides, mis tänagi täies hoos, näed siinsamas.
