ARVUSTUS | Videomängude põhjal valmis vahelduseks üks hea film ning selleks on "Pokémon: detektiiv Pikachu"
Pokémonide frantsiisist tean täpselt nii palju, et sellenimelise animaseriaali asemel vaatasin lapsepõlves "Digimoni", algklassides mängisid kõik Pokémonide tasodega, konsooli - ja mängutootja Nintendo laseb igal aastal välja uue Pokémoni mängu ning "Pokemon Go" on miski, millest vahepeal kogu aeg räägiti. Värskelt kinodesse jõudnud "Pokémon: detektiiv Pikachu" põhineb 2016. aasta Nintendo 3DS mängul "Detective Pikachu" ning tulemuseks on segu seikluslikust lastefilmist, ulmethrillerist, detektiiviloost ja Ryan Reynoldsi maagiast.
Videomängude põhjal on tehtud ainult kolm head filmi. Nendeks on "Mortal Kombat" (1995), sest tabas mängude hullumeelse fantaasia hästi ära, aga ka "Silent Hill" (2006), sest ei üritanud kopeerida mängu (see on filmi kujul võimatu ja rumal), vaid tegi oma versiooni. Nüüd on parimate hulgas ka "Pokémon: detektiiv Pikachu". Need kolm (eriti viimased kaks) on head nii filmide kui ka videomängude ekraniseeringutena.
"Pokémon: detektiiv Pikachu" puhul oli filmitegijatel valida sadade sellesse maailma kuuluvate lugude vahel, aga selle asemel võeti filmi aluseks narratiivile keskendunud seiklusmäng "Detective Pikachu" ning seda võib nimetada ainuõigeks sammuks.
"Pokémon: detektiiv Pikachu" ehitab end üles ilusa, hoogsa ja liigutava loo abil ning kõik Pokémoni videomängudesse puutuv muudab selle maailma eriliseks, fantaasiarikkaks ja teistsuguseks. Film ei keskendu mängude põhiasjale, milleks Pokémonide püüdmine ja võitlus. Väga lihtne oleks olnud film teha Pokémonide lahingutest ja nende treenerite elust meistrivõistluste ajal. Tulemuseks oleks olnud tüüpiline videomängude ekraniseering, mis poleks osutunud sugugi nii edukaks ja igas vanuses vaatajale sobivaks, kui seda on juba üle 170 miljoni dollari tagasi teeninud "Pokémon: detektiiv Pikachu"
Tüüpilise videomängu ekraniseeringu asemel saime loo pojast, kes otsib oma elust kadunud isa, kes ühel hetkel ka päriselt kaob. Pokémonide ja inimeste kooselu harmooniliseks punktiks kujunenud Ryme City kuulsa detektiivi Harry Goodmani poega Timi aitab isa otsimisel kollane Pikachu, kellel on miskipärast Ryan Reynoldsi hääl ja kes maadleb korraliku kohvisõltuvusega. Selles maailmas Pikachud tavaliselt ei räägi, aga nii "Detective Pikachu" videomängus kui ka sellel põhinevas filmis on üks Pikachu, kes seda teeb.
Filmi suurim võlu ei seisne sugugi Pokémonides, kuigi nad tõesti muudavad selle fantaasia elavaks ja hingavaks ja eelkõige huvitavaks kohaks, kuna me pole varem mitte kunagi näinud mängufilmi kujul Pokémonide maailma. Nad on teistsugused, neile kehtivad teised reeglid ja nad näevad teistmoodi välja kui ükskõik millised teised kinodes populaarsed animategelased. Pokémonidega kursis olevate fännide jaoks on film tuttavaid osiseid täis, aga minu jaoks pakkus see maailm tänu Pokémonidele väga palju värskust. See on miski, mida näeb animatsoonides, mille peategelased on enamjaolt rääkivad loomad ja kollased käsilased, aina vähem.
Filmi suurim võlu seisneb siiski vähemalt minu jaoks Ryan Reynoldsi osaluses. Reynolds näitleb oma häälega täpselt nii nagu eriti veristes ja roppudes "Deadpooli" filmides ning nüüd kasutab ta seda sama häält lastefilmis, kus ei ropendata. Ja see tõsiasi muudab kogu filmi palju soolasemaks ja teravamaks, sest Reynoldsi hääles kajab läbi "Deadpooli" peakangelane Wade Wilson ja see muudab Pikachu rolli niivõrd naljakaks, meeldivaks ja teravaks, et iga nali ja kommentaar mõjub palju humoorikamalt. Reynoldsi osalusega kaasnenud seos "Deadpooliga" paistab olevat teadlik samm, sest kogu aeg tekib tunne, et nüüd ütleb Pikachu midagi eriti kohatut, kuigi seda kordagi tegelikult ei juhtu.
Film on ka ootamatult terav ja kaval selle koha pealt, mis puutub huumorisse. Lapsed naeravad Pokémonide välimuse ja käitumise pärast, aga täiskasvanud naeravad, sest päris mitu korda käivad läbi humoorikad killud, millest lapsed tõenäoliselt aru ei saa.
Jutud käivad, et filmist jäi üle mitmeid stseene, milles Reynolds kasutab mitte just väga lastesõbralikku kõnepruuki, mis pigem meenutab "Deadpooli" kohatuid nalju ja roppusi. See on omakorda tekitanud idee, et ka "Pokémon: detektiiv Pikachu" võiks endale tulevikus saada R-reitinguga versiooni. Kui isegi "Deadpool 2" tehti ümber, et anda välja lastesõbralikum versioon "Once Upon a Deadpool", siis miks mitte teha ka versioon "Pokémoni" filmist, kus kollane ja väga armas Pikachu asub Reynoldsi ideaalselt sobiva hääle abil osavalt roppusi pilduma.
Reynoldsi kehastatud Pikachu ja Timi (Justice Smith) omavaheline klapp, filmi animatsiooni ja efektide suurepärane tase (jälgige näiteks Pikachu silmade liikumist, karva vohavust ja karvasele näole loodud emotsioone), film noir elementidega detektiivilugu ja ulmethrillerit meenutavad pöörded - see kõik garanteerib igas mõttes elamusterohke kinoskäigu.
"Pokémon: detektiiv Pikachu" jääb kauaks ajaks meelde tõelise verstapostina, mis peaks olema eeskujuks kõigile neile, kes plaanivad teha videomängude põhjal filme. Videomängu ekraniseerimine pole oluline, mängu loo ja tegelaste filmiks tõlgendamine aga on. Sellest viimasest pole suur osa filmitegijaid siiani aru saanud, aga õnneks tõestab "Pokémon: detektiiv Pikachu" vahelduseks ka vastupidist.
