“Muusikalises mõttes oli üle mitme aasta ikka väga mage tase ja üleüldiselt hämmastavalt kehv pilt,” nendib ta otsekoheselt. “Kostüüme oli küll igasuguseid, mõned olid päris naljakad ja mõned üpris rõvedad, olid loomulikult ka mõned väga säravad pärlid, aga muidu ei midagi erilist,” nentis ta. “Eks ma olen ju Eurovisionil mõned korrad käinud, aga see ei tähenda sugugi, et minu maitse peaks kõigile arusaadav olema. Mulle meeldisid näiteks mingi nurga alt Poola punastes kleitides kiledate häältega tädid — selles oli omapära ja hullust, mis mulle läks rohkem korda kui näiteks mingi Küprose tavapärane igav Balkani biit. Ja võib-olla kõlab minu suust selline jutt kummalisena, aga mulle see Islandi värk ka väga meeldis. Selles oli sellist vastikut arrogantsi, aga ka piisavalt sõnumit ja heas mõttes julgust olla ja teha teistmoodi. Ja see toimis. Ei olnud mingi libe jama! Serbia ja Valgevene edasisaamist aktsepteerin ma ka positiivses võtmes.”

“Edasipääsejate hulgas meeldis mulle veel ka Tšehhi — see oli selline väga hästi tehtud ja esitatud tip-top kraam. Veidi kahetised tunded olid mul Austraaliaga, sest pärast Elina esitust on ooperivõtmes ja suure kleidiga mängides kahel järjestikusel aastal oht veidi jõuetuks jääda. Aga see oli ikkagi nii omanäoline ja pöörane lavastus ja väljanägemine, et mõjus põnevalt ja toredalt ja oli üks selline etteaste, mille edasi saamist ma hea meelega nägin,” analüüsib ta. Victori loo edu seisneb Pajusaare hinnangul juba sissetöötatud valemis, mis rootslastele ikka ja jälle edu toonud: “Victori lugu oli vana hea Rootsi pop, mis töötab hästi ja mis kõlbab väga hästi kuulata. Kui Victor poleks edasi saanud, oleks see olnud ebaõiglane, lausa kuritegu! Keeruline on ennustada, mis edasi saab, aga vähemasti tänase poolfinaali põhjal võib tal ka edaspidi hästi minna!”