Nilov meenutab, et kallim Jan palus tal oluliseks päevaks ettevalmistusi teha. "Jan palus tol päeval panna mul end paremini riidesse. Läksime vanalinna jalutama, muuseumidesse ja sööma. Kui autoga kesklinna sõitsime, vargsi vaatasin, et äkki on tal väike karp taskus, aga sain aru, et siiski mitte."

Kuna karbikest taskus ei olnud, loobus Nilov mõttes ja otsustas hoopis kallimale keskenduda. " Omaette kuidagi mõtlesin, et ahh, eesti mehed, unistavad rääkides, aga tegusid ei tee, ja mu ootus kadus. Käisime KGB muuseumis, läksime Neitsi Torni sööma."

Selgus, et sõrmus siiski oli olemas ja ilmutas end just siis kui seda kõige vähem oodata oskas. "Ja täiesti loomulikult võttis ta taskust sõrmuse ja küsis – Kristi, kas sa abiellud minuga?! Olin täiesti jahmunud, sest isegi kui sa tead, et ta on tulnud su ellu, et sind armastada, võtab selline olukord sõnatuks. Jan ise värises ka üle kere. See oli väga suur tunne!"

Kuigi võiks arvata, et nii kindla paari puhul ei ole küsimuse küsimine liiga närve sööv, kuid tegelikult võib oluline hetk muuta närviliseks kõiki. "Hiljem tunnistas ta, et ei teadnudki, kas julgeb ettepanekut teha, ent tegi, sest meie tajud ja tunded liiguvad sünkroonis. Me mõlemad teeme teineteise kõrval asju, mis paneb meid endid ka justkui iseend ületama."

Jaga
Kommentaarid