Sündisid sa väljaküüditatud peres 1951. aastal Venemaal. Nii et „sinu lapsepõlve unistuste maa” ja „esimese välisreisi” kohta on vastus küsimatagi selge: Eesti.

Ei julge nii pateetiliselt vastata. Eestit mitte näinuna polnud mul sellist „nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad” tunnet. Isa muidugi rääkis kunagi veel koju tagasi jõudmisest. Tegelikult ei oodanud meid siin mingit kodu. Eestis tagasi, ei lubatud mu vanemaid tagasi sinna, kust nad küüditati. Nii et kus see kodu, mingit kodu polnudki.

Kirovi oblasti kodust mäletan väljendit: „Vene poisid keldrisse!” See tähendas, et vene keelt kodus rääkida ei tohtinud. Sellest hoolimata ei teadnud ma, mis on „moroženoje” eesti keeles. Tagasiteel rongiga Eesti poole rääkis vanem õde: „Kui jõuame Leningradi, ostame moroženojet.” Seal oli vahepeatus, mul oli sünnipäev, ma olin viieaastane ja sõin esimest korda moroženojet.

Ja edasi hakkas Eesti elu. Ma polnud lapsepõlves nii suur filosoof, et mõtiskelda: oo, kus ma sündisin ja oo, kuhu ma jõudnud olen.

Loe rohkem Jüri Aarma elust ja lapsepõlvest.