ARVUSTUS | Verine superkangelaste õudusfilm "Brightburn" pole kindlasti lastele
Peab küll pururumal olema, et lasta puruvanal endale puru silma ajada. Täpselt nii juhtub selles läbinähtavas ja üdini saatanlikus õuduspõnevikus. Ainult õudusfilmiks seda nimetada ei saa, ehkki siin on tõesti ka selliseid kaadreid, mistõttu tasub öelda – pane silmad kinni! Filmi esimene pool on täiesti tavaline superkangelase sünnilugu, aga teises pooles hakkab juhtuma asju, mis võtavad seest kõhedaks.
Tori Breyer (Elizabeth Banks) ja Kyle Breyer (David Denman) on pikalt soovinud saada lapsevanemateks. Ühel ööl leiavad nad plahvatusliku maavärina järel eikuskilt ilmunud väikelapse. Edasine on juba teada. Tegelikult on seda lugu jutustatud korduvalt, eriti "Supermani" loos ja kes on vähegi Clark Kenti (Kal-El) ehk Supermani filmide ja seriaalidega kursis, see teab, millest jutt. Hea on, et filmilugu oskab ennast edasi liigutada nii, et pikalt ei heietata.
Brandon Breyer (Jackson A.Dunn) teeb oma rolli väga hästi. Oluline on märkida, et ta on mänginud ka noort Scott Langi filmis "Tasujad: Lõppmäng" ("Avengers: Endgame"). 16-aastane noormees näeb oma olekult tõeliselt lapsemeelne välja ja see muudab ta selle ulmefiktsiooni jaoks väga eriliseks.
Kui kõik võib tunduda üks suur segadus, siis on siin üks aspekt varuks – kõik algab koolikiusamisest. Väike poiss Brandon vihastub, kui midagi juhtub ja teda ei kohelda just kõige paremini. Nii jätkub kõik ka kodus. Ainus kes teda jäägitult usub, on poisi ema ja koolist leitud uus sõbranna Caitlyn (Emmie Hunter). Ennustan ka talle suurt karjääri, kuna ta suutis mängida oma rolli väga usutavalt ning arvan, et ta jõuab filmitööstuses veel kaugele.
Brightburni linnakeses hakkavad toimuma jõhkrad mõrvad, mis kõik viitavad kohalikele, et pahalane on väike poiss, kellel on tegelikult vihastumiseks ka omad põhjused aga keegi ei mõista teda.
Eriefektidelt on kõik paigas, kuigi mõned stseenid olid nagu muuseas lavastatud (keegi ajab kedagi keset metsa taga), mis andis mõista, et kuskilt oli kokku tõmmatud. Pisut nagu käega löömine või kuidas? Samas osalt toetuti just õudusfilmide tuttavlikkusele - mõrvar jälitab metsas inimesi jne.
Surmav Brandon on igal juhul põnev vaatamine. Kui Supermani lugu üldse ei tea, siis pakub lugu oluliselt rohkem üllatusi, sest siis ei hakka kõike omavahel kohe võrdlema ja nii on tegu väga adrenaliinirohke elamusega.
Siia on kenasti ära peidetud ka koolikiusamise teema - selleks pole vaja silmadest laserjooni väljapurskavat väikest poissi ega ka kättemaksuiha. Lihtsalt oleme kõik inimesed ja üksteist tuleks paremini mõista. Just seda püüabki see ulmeline põnevik öelda, aga seekord läbi õuduse ja õõva. Kui paljudele filmidele on juurde poogitud kirjeldus "kaelamurdvas tempos" ja see tegelikult nii pole, siis "Brightburn" on just seda. Samuti kiidan head taustamuusikat, mis tekitab omal kujul äratundmisrõõmu, vihjates taaskord "Supermanile“, aga seda täiesti teistmoodi.
Usun, et peategelane oleks oma uskumatuid andeid kasutanud hoopis teisiti, kui teda ei oleks täiskasvanute poolt tigedaks aetud. Hoiatusena olgu öeldud, et see film ei sobi kindlasti mitte kõikidele vaatamiseks ja sisaldab väga häirivaid kaadreid.
Kõige selle juures meenus 1993. aasta Joseph Rubeni mängufilm "The Good Son" ("Hea poeg"), kus peaosas Macaulay Culkin ning kõrvalrollis Elijah Wood. Ka seal oli murelapseks kurjade mõtetega poiss, kes küll ei omanud erivõimeid, kuid oli sellest hoolimata tõeline põrguline. "Brightburn" pole kuidagi lastefilm, hoolimata sellest, et see on alla 12-aastastele keelatud. Võin kinnitada, et oleks isegi kasulikum, kui seda ka alla 18-aastane üldse vaatama ei läheks.
