Kui palju HBO seriaalist "Tšornobõl" üldse tõele vastab ja mida draama huvides juurde mõeldi?

Telia HBO vahendusel linastunud "Tšornobõli" looja Craig Mazin on sotsiaalmeedias öelnud, et seriaali mõte pole näidata, et tuumaenergia kasutamine on ohtlik, vaid seda on hoopis valetamine, ülbus ja igasuguse kriitika allasurumine. "Tšornobõl” annab 1986. aasta sündmustest, asjaosalistest, süüdlastest ja mõjudest niivõrd täpse ülevaate, et seriaali võiks nimetada lausa dokumentaalseks, kuigi ometi see seda pole ja seda ei tohiks sellisena ekslikult ka võtta.

Forbesi kaasautor Michael Shellenberger ja The New York Timesi Henry Fountain tõid hiljuti kahes erinevas artiklis ("Plenty of Fantasy in HBO’s Chernobyl, but the Truth Is Real" ja "Why HBO's Chernobyl Gets Nuclear So Wrong") välja "Tšornobõli" seriaali suurimad probleemid radioaktiivsuse kujutamise osas ja ka palju teisi punkte, mis kalduvad väljamõeldise suunas.

Alljärgnevalt toome nende kahe artikli põhjal välja 14 kriitilisemat punkti, mida HBO seriaal valesti kujutas.

1. Väljamõeldud tegelased

Seriaalist jääb mulje, et Tšornobõli tuumakatastroofi suurema eskaleerumise hoidsid ära ainult kolm inimest: Valeri Legasov, Boriss Štšerbina ja Ulana Homjuk. Neid nimesid oli muidugi veel ja veel, ja kuigi Valeri Legasov ning Boris Štšerbina on reaalsed ajaloolised isikud, siis Emily Watsoni kehastatud Ulana Homjuk seda kindlasti pole.

Homjuk loodi tühjast kohast, et tema karakteri abiga esindada kõiki ülejäänusid teadlasi, kes aitasid Tšornobolis toimuvat lahendada ja mõista ning tuua tõde päevavalgele.

2. Tuletõrjujad

Need tuletõrjujad ja vabatahtlikud, kes läksid 1986. aasta 26. aprilli öösel Tšernobõli tuumajaama katusepõlengut kustutama, ei roninud tegelikult esialgu katusele, kuigi seriaali esimeses episoodis just nii juhtus.

3. Helikopter

Tšornobõli katastroofi käigus kukkus tõesti üks helikopter alla, aga mitte radioaktiivsuse tõttu. Helikopter sõitis hoopis kuus kuud pärast esialgset plahvatust kraana küljes rippunud keti otsa, mis kopteri koos meeskonnaga alla tõi.

Seriaalis toimub see kõik esimeste päevade jooksul ning põhjuseks on nii radioaktiivsus kui ka kraana küljes oleva keti vastu põrkamine.

Seriaalis:

Reaalsuses:

4. Reaktor

Esimeses episoodis näeme, kuidas plahvatanud reaktori tuumalt kiirgab välja sinine kiir. Jah, tuumareaktor tekitab tõesti sinise silmaga nähtava kiirguse, aga see poleks tegelikult kunagi niimoodi otse taevasse sööstnud.

5. Ohvrid

Kõvasti kiiritada saanud inimesed on seriaalis kohe ohtra verega kaetud, kuid tegelikkuses ei tekita suures koguses kiiritada saamine kehale lahtiseid haavu, millest hakkab kohe verd purskama.

6. Kolm meest

Seriaali kolmandas episoodis pöörduvad Legasov ja Štšerbina meeste poole, et leida nende hulgast kolm, kes läheksid tuuma lähedale radioaktiivset vett välja pumpama, sest sulav tuum oleks veega kokku puutudes tekitanud veelgi ohtlikuma ja suurema plahvatuse.

Legasov ja Štšerbina selgitavad meestele, et nad surevad kiiritushaigustesse, aga seda on vaja teha, et päästa miljoneid. Kolm meest võtavad südamed rindu ja astuvad ette, et ohverdada enda heaolu teiste nimel.

Tegelikkuses sellist olukorda kunagi ei juhtunud. Vett välja pumpama saadetud kolm meest olid hoopis tuumaajama töötajad, kelle vastutusalasse kuulus just see osa, kust oli vaja radioaktiivset vett välja pumbata. Nii kirjutab "Midnight in Chernobyl" autor Adam Higginbotham. Nendele kolmele mehele helistati, neile anti käsud ette ja nad tegid oma tööd. Asi polnud sugugi nii dramaatiline nagu seriaalis seda kujutatakse.

7. Radioaktiivsus

Seriaalis koheldakse radioaktiivsust nagu viirust, aga see ei vasta sugugi tõele. Stseen, kus Ulana käsib Ljudmillal oma mehe haiglavoodi juurest lahkuda, on ebaloogiline, sest tema mees Vassili ei kandnud selleks ajaks ammugi enam radioaktiivseid riideid ning temast ei saanud kuidagi erituda kiiritust, mis oleks mõjutanud Ljudmillat või tema last.

Tuletõrjujate riided eemaldati ja mehed pesti seejärel puhtaks. Sellest piisas täiesti, et seista ohutult nende kõrval, sest radioaktiivsus on nüüd ohvri sees ning ei liigu sealt välja nagu viirus.

8. Ljudmilla beebi

Ulana ütleb neljandas episoodis, et Ljudmilla vastsündinud laps suri, sest tema keha oli vastu võtnud kogu radioaktiivsuse, mis ema ohustas. Sellist asja pole kunagi juhtunud ja seda pole ka kunagi tõestatud.

1987. aastal kinnitati, et Tšernobõli radioaktiivsuse tõttu ei kasvanud ka sünnidefektide arv. Küll aga kasvas kilpnäärmevähi juhtumite arv.

9. Vähk

Viienda episoodi lõpus näeme lauset, kus väidetakse, et pärast Tšernobõli kasvas Ukrainas ja Valgevenes väga kiiresti vähisurmade arv, kuid see ei vasta tõele.

Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel puutusid nende riikide elanikud kokku radioaktiivse tasemega, mis oli ainult natuke kõrgem kui normaalne.

10. Radioaktiivsus

Esimeses episoodis näeme, kuidas kõrge radioaktiivsus paneb töölised veritsema ning teises episoodis näeme haiglaõe kätt, mis tõmbub pärast tuletõrjujate radioaktiivsete riiete katsumist põlenult punaseks. Kumbki pole reaalsuses võimalik.

11. Surnute sild

Seriaali viimase episoodi lõputiitrite ajal kinnitatakse, et esimeses episoodis Prõpjati linna sillal Tšornobõli põlengut jälginud inimeste hulgas polnud ühtegi ellujäänut.

Tegelikkuses on "Surnute sild" linnalegend ning pole ühtegi kinnitust, nagu oleks kõik sillal viibinud radioaktiivsuse tõttu hiljem surnud.

12. Hukkunute arv

Seriaalist jääb mulje, nagu oleksid kõik esimesena kustutama läinud tuletõrjujad ja vabatahtlikud radioaktiivse taseme tõttu hukkunud. Tegelikkuses jäi 80% neist ellu.

13. RBMK reaktori viga

Seriaalist jääb mulje, et ainult Legasov ja Ulana olid teadlikud RBMK reaktori veast, mis viis plahvatuseni, aga tegelikult teadsid sellest kõik Nõukogude teadlased ammu enne õnnetust.

See polnud teadlaste hulgas nii suur saladus, kuigi seriaal sellise idee õhku viskab. Teadlased tegid Tšornobõli jõudes kohe kindlaks, et viga, millest nad olid RBMK reaktorite suhtes juba aastaid teadlikud, oligi plahvatuse põhjus.

14. Radioaktiivsus pole nagu kuul

Legasov kirjeldab seriaalis radioaktiivsust nagu kuuli, mida on Tšernobõlis kolm miljardit ja mida tulistatakse järgmised 50 000 aastat õhku, vette ja toiduvarudesse.

Tegelikkuses pole radioaktiivsus sugugi nagu kuul, aga see on hea analoog, mida kasutada hirmu tekitamiseks, kuigi on tõest väga kaugel. Radioaktiivsus ei tapa silmapilkselt nagu kuul ning kiirituse mõju sõltub nii inimestest, olukordadest kui ka muudest asjaoludest.

Allikas: The New York Times, Forbes