Mitmetähenduslik Tartu Laulupeomuuseumi uus püsinäitus

Koos Tartus algavate sünnipäevapidustustega avab uksed Tartu Laulupeomuuseumi uus püsinäitus, mis kannab nime „Oma viisi hoides“. Väljapaneku keskmes on küsimused, millisena sündis laulupidu, kuidas see on säilitanud ning kasvatanud traditsioone ning kus on mängus olnud poliitika. Uue püsinäituse kuraatorid on Kristiina Tael ja Karoliina Kalda, kes räägivad intervjuus lähemalt, kust tuli näitusele nimi ja mida põnevat uuel näitusel näha saab.

Millest tuli uue näituse nimi “Oma viisi hoides”?

Pealkiri mängib ühest küljest sõna „viis“ mitmetähenduslikkusega – on ju laulupidu nii muusikaline elamus kui ka eesti kultuuri loomulikuna tunduv osa, olemise viis, millest me loobuda ei soovi. Teisalt tahtsime rõhutada traditsiooni jäävust ja selle teadlikku hoidmist. Enamasti kipume laulupidude ajaloost rääkima üldisikulises vormis („toimus II laulupidu ja seal lauldi seda ja toda laulu“) või siis keskendume mõnele üksikule võtmeisikule. Seekord tahtsime aga rõhutada kõikide laulupeo loojate (nii korraldusmeeskonna, lauljate kui ka publiku) aktiivset rolli peo kujundamises oluliseks rahvuslikuks ning muusikaliseks sündmuseks.

Kuidas on uus püsinäitus üles ehitatud?

Seekordse püsinäituse otsustasime jagada neljaks põhiteemaks. Aukohal püsib esimene laulupidu ning ülejäänud Tartus korraldatud üldlaulupeod. Enamasti teavad külastajad, millal ja kus esimene laulupidu korraldati, kuid soovime külastajatega jagada ka põhifaktidest kaugemale ulatuvaid lugusid nagu näiteks miks ainult meeskoorid esimesel laulupeol osalesid, kuidas toonastes raskete transpordi oludes peole tuldi, millist rolli mängisid peo rongkäik ja õhtune pidusöök. Lisaks käsitleme aga ka teemasid nagu laulupeo traditsioonid, kus räägime sellest, millal on nii mitmedki tänaseks väga loomulikuna näivad laulpeo osad alguse saanud, laulupeod ja poliitika, mille fookuses on juhtumid, mil poliitilised motiivid on hakanud mõjutama laulupidude kulgu, ning laulupidude tähendus, kus arutleme, mida on laulupeod osalejatele erinevatel ajastutel tähendanud.

Mis oli uue püsinäituse kokku panemise juures kõige keerulisem?

Tahtsime seekord vältida tavapärast kronoloogilist laulupidude ajaloo esitamise vormi. See oli ka meie jaoks turvatsoonist väljumine, sest kui tahta kõiki laulupidusid au sees hoida, on kronoloogia kõige lihtsam viis laulupidude loole läheneda. Ja kuigi meie otsus sellisest lähenemisest loobuda tähendas, et mitmed laulupeod ning nendega seonduvad inimesed jäävad tähelepanuta, otsustasime sel korral läheneda teemade kaupa ning rõhutada nii üldisemaid arengujooni laulupidude ajaloos.

Millised on uue püsinäituse põnevamad/haruldasemad eksponaadid?

Mitmed meie jaoks olulisemad esemed on tekstipõhised ja illustreerivad laulupidude rolli eestlaste jaoks erinevatel aegadel. Väljapanekul näeb esmakordselt esinduslikku kogu I üldlaulupeoga (1869) seotud esemeid ja trükiseid, sh Jakob Hurda poolt esitatud kuulsa peokõne esimene redaktsioon, mis on eestlaste kultuuriloos väga olulisel kohal ning mõtestab eestlaste kultuurilist arengut. Vähem oluline pole aga ka näitusel eksponeeritav rohkem kui sada aastat hiljem kirjutatud V. Tormise ühiskonnakriitiline kantaat „Lenini sõnad“. Teos, kus helilooja kasutas väljavõtteid Lenini teostest, aga ainult osi, milles nõuti rahvaste enesemääramisõigust, kanti ette XVIII üldlaulupeol 1975. aastal.

Laulupeod kestavad edasi. Kui palju ekspositsioon täieneb? Mis on näiteks värskeim lisandus?

Üks osa ekspositsioonist, interaktiivne ja külastajate osalust nõudev, täieneb pidevalt ja kajastab näiteks seda, kuidas laulupidude tähendus inimeste jaoks ajas muutub. Näituse loomisel hoidsime aga meeles, et tegu on püsinäitusega, mis tähendab, et see jääb üles üsnagi pikaks ajaks ning seetõttu otsustasime keskenduda pikemaajalistele protsessidele laulupidude loos, mis on aktuaalsed ka aastate pärast. Nii on näiteks laulupidudega kaasas käivad traditsioonid, mitmed laulud, mida traditsiooniliselt laulupeol laulame, või laulupidudega seonduvad tegevused lisandunud järk-järgult 150 aasta jooksul, jäänud osalejatele oluliseks ning kasvanud tähenduselt. Mõned traditsioonid, nagu näiteks Tule tulemine, on oma põhiolemuselt püsiv, samas lahendatakse seda enne iga üldlaulupidu mõnevõrra uut moodi ja seetõttu näitame näitusel ka mõningaid 2009. ja 2014. aasta üldlaulupidude eel korraldatud tule toomise teekonnaga seotud esemeid.

Näituse kolmas kuraator on Paula Põder, kujundaja Kärt Einasto. Tartu Laulupeomuuseumi (Jaama 14) uus püsinäitus on avatud 20. juunist.