Näiteks elab 39-aastane Tony 46-meetrisel pinnal koos 21 inimesega, kusjuures ruumis on ainult üks väike õhutusava. “Kõige raskem siin elamise juures on see, et värsket õhku pole võimalik hingata - see on lämmatav,” ütles ta South China Morning Postile.

The Guardiani reporter Benjamin Haas koges eksperimendina selliseid elutingimusi 60 cm laias ja 170 cm pikas kirstus nädal aega. Tal polnud võimalik oma eluruumis püsti tõusta ning öösiti oli kuulda teiste kirstuelanike hääli alates huulte matsutamisest ja lõpetades norskamisega.

“Järgmisel hommikul ärkan ma oma plastikust reisikella äratuse peale kell 5:30. Aga minu kirstus võiks kell olla mis tahes. Võiks olla mistahes kellaaeg ja siia ei jõuaks üldse päevavalgust,” kirjutab ta. “Selleks (valguse nägemiseks) peaksin ma oma konkust lahkuma ja minema korteri ainsa akna juurde.”

Haasi sõnul on paljud “kirstud” räpased ning elanikel on probleeme narkootikumide ja töötusega. Ometi on tema sõnul inimesed, keda ta oma eksperimendi käigus kohtas, ühed kõige sõbralikumad, keda ta Hong Kongis nägi.

“Igaüks nendest (200 000 inimesest) tähendab ettekandjat restoranis, mida me tihti külastame, bussijuhti, kes meid tööle viib, või turvameest, kes meid peale pikka tööpäeva koju jõudes tervitab,” ütles inimõiguste aktivist ja SoCO esimees Ho Hei-Wah kommentaariks.
“Nad on täpselt nagu meie. Nemad vajavad ka oma privaatruumi, mida nad saaksid koduks kutsuda. Sellel hetkel, kui nad sinna väikesse kasti lukustatakse, kaob neil igasugune eesmärk või huvi oma tuleviku suhtes.”