ARVUSTUS | "Ämblikmees: Kodust kaugel" toob superkangelased edukalt Euroopasse
"Tasujad: Lõppmäng" ("Avengers: Endgame") on nüüdseks ajalugu, kuid selle sündmused on muutnud tervet Marveli universumit ning "Ämblikmees: Kodust kaugel" ("Spider-Man: Far From Home") on esimene samm järgmise ja loodetavasti ka parema etapi suunas.
"Lõppmäng" on senise koomiksiuniversumi suurim ja võimsaim teos, mis ei olnud ainult miljardite dollaritega kassahitt, vaid ka üldises narratiivis oluline märge. Ligi kolmetunnine märul võttis meilt ära tervelt viis karakterit, lahendas terve rida lahtiseid otsi ning eelkõige, hetkel kõige olulisem, sättis paika uue maailma, kus pool rahvastikust oli kadunud viis aastat. Just see viimane oli ka minu jaoks aspekt, mis pakkus kõige rohkem huvi - kuidas Marvel selle lahendas, kuidas karakterid ja sündmused toimima hakkavad ning kuidas täpselt see sõrmenipsuga toomine ja viimine välja nägi. Esimene mulje saadud vastuste kohta - üpris positiivne.
"Ämblikmees: Kodust kaugel" esimene kolmandik keskendubki sellele uuele maailmale ning vastuste andmisele. Peter Parker (Tom Holland) on tagasi koolis, kuid nüüd peab jagama klassi võõraste inimestega. Lapsed, kes olid enne viis aastat nooremad on nüüd teismelised ning see muidugi tähendab, et Peteril on uut konkurentsi nooruki MJ (Zendaya) südamele. Sündmuste taustal saab publik vastuseid sõrmenipsust kannatanute kohta, et mis juhtus näiteks nende kodudega, mis said vahepeal ära müüdud ja kuhu uued inimesed sisse kolisid. See aspekt uue maailma tutvustamisel ei ole kiirustatud ning tundub päris vaevatu. Iga asi tuleb õigel ajal ning nii palju on veel näidata.
Eelmise Marveli suurfilmi sündmused on alles värsked, seega tungivalt soovitan "Tasujad: Lõppmängu" ära vaadata enne uue Ämblikmehe seiklust ning edasise ülevaate lugemist, sest koheselt rikun ära selle filmi võtmesündmused. Thanos on surnud ning kõik elanikud on sündmuste käigust teadlikud. Tony Stark ei ole ununenud ega ka teised kaotatud kangelased ning ka noor Peter Parker elab seda kaotust selgelt üle. Maailm, ajakirjanikud ja sõbrad soovivad näha Peteri Parkeri alter ego Ämblikmeest kui uut Tasujate juhtfiguuri, kuid teismeline poiss ei taha sellest midagi kuulda. Tema soovib ainult puhata, minna kooliekskursioonile Euroopasse ning rääkida noorele MJle oma tunnetest.
Suurepäraselt pannakse paika Peteri soovid ning kordagi ei tekkinud mõtet, et Ämblikmeest enam ei ole ega tule, vaid tõepoolest noormees soovib teha väikese pausi, et leinata ja mõelda tuleviku üle. Ekskursioon Euroopasse tundub ideaalne võimalus, kui äkitselt ilmub välja Nick Fury (Samuel L. Jackson) ning tutvustab uut vastast - Elementals. Need on neli galaktikalist olendit, kellest igaüks kontrollib ühe neljast elemendist. Õnneks pole Peter Parker üksinda - sekkub uus kangelane nimega Mysterio (Jake Gyllenhaal).
Siit algavad semikoomilised seiklused, kus tegevus on jaotunud selgelt kaheks - klassi ekskursioon ja Peteri enam-vähem salajane superkangelase elu ning Elementalite ja Mysterio saaga, mis paneb terve planeedi suurde ohtu. Sellega jätkab "Kodust kaugel" eelmises Ämblikmehe filmis paika pandud teismelistele suunatud komöödia liini, kus piinliku hormoonimöllu ja dialoogi vahele on segatud tempokad märulistseenid. Suurimaks erinevuseks on sellise lähenemise parem tasakaal ja õnnestumine, sest eelmine film "Ämblikmees: Kojutulek" oli tühi, elutu ja kohati lausa igav. Siin seda muret enam ei ole.
Filmi sära tulebki rohkem esile noorte keskel olles, kus dünaamika, huumor ja atmosfäär toimivad paremini kui oleksin osanud loota. Õpetajate roll on selge, momendid ei tundu pikad ega pingutatud ning kella vaatama kinosaalis ei pea. Ignoreerima muidugi peab seda ameerikalikult naiivset nägemust Euroopast, mille tulbiks on Hollandi episood (saate aru, kui seda näete), aga üldmuljet ei kahanda see kuidagi. Ilusad ja vanad Euroopa linnad pidid ka kunagi superkangelaste poolt lõhutud saama, seega aeg oli küps.
Kogu selle kahetaktilise lavastuse taustal toimub midagi palju olulisemat ja usun, et seda ei tohi jätta märkamata. Peter Parker on kasvamas enda iidoli Tony Starki jälgedes ning siin palju vihjeid tulevikule, mis hetkel näitab noort kangelast kui järgmise generatsiooni Raudmeest. Olulisemal kohal on ka Peter Parkeri füüsilised võimed, mis saavad erakordselt detailselt tähelepanu, eriti just viimases kolmandikus, kus on suur rõhk märulil. Saltod ja uhked trikid maas ja õhus on suurel ekraanil ilus asi, mida vaadata, seega ei näe põhjust siin midagi nuriseda. Ämblikmees on enda parimas füüsilises vormis.
Järgmine asi, mida huviga enne filmi vaatamist ootasin, oli Tony Starki puudumine. Peter Parker, õigemini siis kolmas versioon temast, sõltus äärmiselt palju Tony Starki sarmist ja juhendamisest. Raudmees täitis puuduvat isarolli ning suureks küsimuseks oli - kes võtab selle üle? Esimene kolmandik tutvustab kolme võimalikku kandidaati. Uus superkangelane Quentin Beck (Mysterio), kes on sümpaatne, mõistev ja hooliv. Nick Fury, kes on autoritaarne ja käskiv, kuid selgelt hoolitsev noore poisi suhtes. Happy Hogan, kes oli truu sõber Tony Starkile ning on võtnud ootamatult lähedase oleku Peteri tädi May suhtes. Viimases kolmandikus saab selgeks, et kes neist kolmest võtab Raudmehe rolli Peteri elus üle ning peab ütlema, et see tundub täiesti sobivat.
Filmi positiivne üllatus on Jake Gyllenhaal Mysterio rollis. Ta tundub nii loomulik ja vana kala superkangelasena, seega tema ja Tom Hollandi ekraanidünaamika loksub kiiresti paika. Mingeid üllatusi muidugi narratiivis oodata ei tasu, sest kes vähegi on Ämblikmehe koomiksit või kunagisi multifilme vaadanud, teavad täpselt kuhu ja miks see lugu on minemas.
Tom Holland on endiselt kõige teismelisem Ämblikmees ning antud kontekstis kindlasti ka parem. Suuremas pildis selgema rolliga ning hetkel ei näe põhjust midagi kurta. Film lahutas meelt algusest lõpuni ning lõputiitrite lisaklipiga tekitatakse ootusärevust tuleviku suhtes. Minule tundus kuni selle filmini uus Ämblikmees olevat kõrvaltegelane enda loos, sest tal ei olnud otsest sünnilugu - ta lihtsalt oli.
Tühjast maailmast on saanud midagi, kuid pikk tee on veel minna, et olla Raudmees ja seda igas mõttes. Esimest korda pean ka tunnistama, et tundsin enda vanust, sest see uus Ämblikmees ei ole enam minule mõeldud, vaid nüüd juba järgmisele põlvkonnale - minu lastele ja nende sõpradele ning leian, et selliselt peaks sellesse filmi ka suhtuma. Iga tegelane saab siin enda momendi, eelmise kümnendi pärand võeti vastu ja nüüd hakatakse looma uut, midagi teistsugust ning meil ei ole vaja teha muud kui visata jalad seinale ning lihtsalt nautida.
