Nõukogude Gruusias kasvanud superstaar Katie Melua: Ida-Euroopas esinedes tunnen end teisiti - meil on jagatud minevik
2003. aastal raadiohittide abil tuule tiibadesse saanud Katie Melua kihutas tippu aastal 2005 looga "Nine Million Bicycles" ning oli rikkamate alla 30-aastase Inglismaa muusikute nimekirjas pikalt kõrgetel kohtadel. Tema tähelend ei näita aeglustumise märke tänagi veel. Rock in Haapsalul 19. juulil esinev kaunis naine rääkis Kroonikale lapsepõlvest, adrenaliinist ning eelseisvast esinemisest.
Kaunilt mahedat pop-jazz stiili viljeleva Katie lapsepõlv möödus Nõukogude Gruusias, kus vett tuli tassida neli korrust trepist üles ning leivajärjekorrad olid tundide pikkused. Elektrikatkestused tõid neiu sõnul aga nende armastavat perekonda vaid üksteisele lähemale ning nad laulsid palju koos kitarri saatel.
Katie, kas sa oled kunagi varem Eestis käinud?
Jah, olen küll! Viimati olin ma mõne aasta eest Tallinnas ja see oli väike intiimne kontserttuur. Reisisime koos kahe mu bändikaaslasega. Tim Harris mängis bassi ja Mark Edwards klahvpille. See oli väga armas akustiline kontsert ja me keskendusime ainult lauludele. Nüüd tuleme aga hoopis suuremate jõududega ja saame palju võimsamalt esineda. Minu jaoks on live-esinemistel hästi oluline, et lauludele tuleks elu sisse. Iga kord kõlavad need natuke erinevalt.
Millist muusikat sina ise kuulad?
Bob Dylanit, Frank Sinatrat… Ja mulle väga meeldib klassikaline muusika. Klassikalistest heliloojatest on minu lemmikuks Gruusia helilooja Giya Kancheli.
Kus on kodusem - kas Gruusias, kus möödus sinu lapsepõlv, või Londonis?
Seda on keeruline öelda… Gruusia on minu lapsepõlv, sellest kultuurist olen ma pärit. Kuid London on see, kus ma olen praegu ja mis on andnud mulle võimalused.
Kas sa igatsed ka midagi oma Gruusia lapsepõlvest?
Oh, kogu aeg! Gruusias on väga magusad arbuusid ja ma igatsen suvist arbuusisöömist. Ma igatsen ka maisitõlvikuid soolaga. Mu vanaema tegi suurepärased pannkooke ja neid ma igatsen ka.
Eesti oli sarnaselt Gruusiaga osa Nõukogude Liidust. Kas sa tunned, et sul on eriline side teiste endiste liidumaadega?
Jah, tunnen tõesti. Ma olen esinenud Lääne-Euroopas ja see on hoopis teistmoodi. Ja iga kord, kui ma tulen pisut rohkem nii-öelda Ida-Euroopasse ja esinen Poolas, Lätis, Ungaris… Ma tunnen midagi sarnast, mis ma tunnen seoses oma kodumaaga, et meil on olnud jagatud minevik. Päris keeruline minevik.
Sinu kohta on öeldud, et sa oled paras adrenaliinisõltlane. Kust tuleb sinu järgmine doos adrenaliini?
Hetkel uue albumi lõpetamisest. Ma tunnen, et see oleks päris hea saavutus. Hiljuti käisime me ka abikaasaga Itaalias ning me laenutasime mootorratta ja käisime mägedes sõitmas. See oli päris hirmus vahepeal, sest Itaalia juhid on täiesti hullud.
Mõned asjad on sinu järgi oma nime saanud, nagu näiteks üks tulbisort ja asteroid. Mille võiks veel sinu järgi nimetada?
Uue sordi hommikusöögihelbeid. See oli esimene asi, mis mulle pähe tuli (naerab). Aga see on kõigest nali.
Lauljana oled sa tõenäoliselt vahel tundnud, et su publikule läheb sinu välimus korda. Kas sa arvad, et selles vallas tehakse meestel ja naistel vahet?
Oh, see on keeruline küsimus. Ma arvan, et esiteks on meeste ja naiste vahel bioloogilises mõttes suur erinevus. Aga ma ei tahaks seostada ühtegi probleemi, mis mu karjääriga seondub, identiteedi ja poliitikaga. Kui mind hinnatakse välimuse järgi, siis mulle ei meeldi võtta feministlikku seisukohta. Ma usun, et mehi hinnatakse samuti välimuse järgi.
Mis on frustratsiooni tekitanud, on see, et ma pean veetma üsna kaua aega juukseid sättides ja meiki tehes. Rohkem, kui mu bändikaaslased. See oli selline praktiline probleem, mis oli üsna häiriv. Aga nüüd teen ma ise oma soengud ja meigi ning ma olen juba üsna kiireks muutunud. Mind ei häiri, kui ma saan ise enda välimusega pisut vaeva näha, et teha end rohkem… esinduslikuks.
Nii et selle juures oli minu jaoks praktiline probleem, mida enam pole. Kuid kogu teema üleüldiselt on üsna keerukas.
Suvi või talv?
Kindlasti suvi. Talved on minu meelest veidi raske aeg. Sellega on seotud ka mu viimane album, “In Winter”, mis kirjeldab talve võlu ja see aitab mul end rahulikumalt tunda.
Mida võivad su fännid kontserdil oodata?
Ma kavatsen kindlasti esitada oma paremaid laule. On mõned, mis kindlasti tulevad - “9 Million Bicycles”, “The Closest Thing To Crazy” - neid ma laulan alati. Mulle ei meeldi neid mitte laulda, kuna ma laulan oma publikule ja neile meeldivad need laulud. See on imeline, mis energia nende laulude esitamisega kaasneb. Paarikesed hakkavad kallistama ja inimesed muutuvad mõnikord päris emotsionaalseks. See on väga ilus.
Ja siis me püüame ka teisi laule laval elule tuua. Ma usun, et me esitame ka ühe laulu mu tulevaselt albumilt, mis pole veel päris lõpetatud. Ja lihtsalt tähistame muusikat.
