ARVUSTUS | "Stuber" särab tänu Kumail Nanjani ja Dave Bautista ekraanikeemiale
Filmi kõige meeldejäävam tegelane on kindlasti Stu (Kumail Nanjani), kes päris alguses on nohiku moodi töörügaja, kel suhted segi ja püüab neid filmi jooksul iga hinna eest päästa, samal ajal muutudes tõeliseks kiskjaks, aga seda talle omasel moel. Senikaua on elu ilus, kuni tema Uberisse istub Vic (Dave Bautista). Näitlejate omavaheline ekraanikeemia on soojalt tuntav ja ilmselgelt sai neil võtetel palju nalja. See, kuidas mehed omavahel ringi madistavad ja asju klaarivad, on tegelikult ainult jäämäe tipp. Mõlemal jahvatavad omad veskid – üks soovib kättemaksu, teine armastust.
Tegelikult meenutab "Stuber" filmi nimega "Libavõmm" ("The Man", 2005), mille peaosades olid Samuel L. Jackson ("Tasujad") ja Eugene Levy ("American Pie" filmiseeria), sest mõlemat ühendab sarnane käimatõmbav teema ehk partneri eest kättemaksu sooviv politseinik ja kogemata sündmuste keskele tõmmatud kõrvaline isik. "Stuber" on märulistseenide kujutamise koha pealt väga klassikaline. Iga kord, kui tekib näiteks tulevahetus, läheb taustal tööle meeleolukas muusikapala, mis ilmestab selgelt seda, et tegu on filmiga, kus peategelastega ei juhtu tegelikult kunagi midagi halba.
Kergelt närvisolev nohik Stu ja läbipõlenud mürakas võmm teevad koos head tööd ja kui asjad kerivad üle võlli, täiendab üks teist ja kõik paisatakse pea peale. "Stuber" on hea lisa ka juba olemasolevasse filmikollektsiooni, et seda siis koos sõpradega mõnel vihmasel õhtul vaadata. Film ei üritagi olla midagi enamat, kui lihtne ja arusaadava sisuga möllukas, mida vaadates kaob aeg kiiresti käest käest. Samuti peab kiitma filmi pikkust ja tempot, sest tegelased asuvad kohe asja kallale ning vaataja saab tegelastele kogu kaasa elada ja mõelda – mis edasi saab? Peategelased on huvitavad ja kaasahaaravad. Kui siit edasi arendada, meenutab see oma ülesehituselt veidi isegi "Deadpooli" esimest osa, kus Wade Wilson taksosse istub ja juhiistme koha pealt väärt kamraadi leiab.
Selliseid filme peakski tegelikult rohkem olema – kellelegi need ju ometi meeldivad ja miks mitte neid siis ka toota? Lugu on küll läbinähtav, sisu pisut siia-sinna lopakas, aga oluline ongi vaid tegelaste ekraanikeemia, millest irduvad naljad pakuvad midagi igale maitsele. "Stuber“ muutub lõpus küll inimlikumaks ja dramaatilisemaks, kuigi see ei kanna väga vilja, sest just siis on selgelt tunda, et loosse pressitakse korraga liiga palju sisse, kuigi arusaadavatel põhjustel on vaja vaatajates ka kunstlikult kaastunnet tekitada, sest lugu seda dikteerib.
Kui pole ammu kinos käinud ja on soov vaadata mingit märulit, siis on see kindel valik, sest Stu ja Uber suudavad poolteist tundi head nalja pakkuda. Olgu veel öeldud, et kindlasti pole tegu lastefilmiga, nii et ei tohiks normaalseks pidada, et 12-aastased siit midagi kasulikku või head õpiksid, sest kriminaalne lugu on kokku segatud küllaltki verise ja totaka huumoriga. See omakorda ei tähenda, et naljakalt mõjuv "riskikuller“ Stu peaks kellelegi eeskujuks olema.
"Stuber“ on suvine ja huumoriküllane märul, mida vaadates kaob aeg, film on kaasahaarav ja tempokas ning muidugi kõige tähtsam on see, et ajab ka korralikult naerma. Kanada režissöör Michael Dowse ("It´s All Gone Pete Tong") on igatahes oma ülesandega hästi hakkama saanud.
