Heimar Lengi elusügis väikelinnas kallima rüpes: ar­mas­tus küpses eas on õnnistus, selles on sügavus ja see paelub mind tohutult

Elupõline tallinlane Heimar Lenk ütleb, et poliitikast lahkumine ja lõplikult Põlvasse kolimine ei ole lüüasaamine, vaid vabadus elada rahumeelselt ilusate mälestuste keskel. Põlvas tõuseb Heimar oma pangajuhatajast abikaasa Helle kõrval, et suunduda lugema, kirjutama ja raadiosaadet salvestama oma sealsesse ateljee-korterisse.

Seisan Põlva haigla läheduses, viiekorruselise kortermaja ees. Lameda katusega hoone jume on ajast ja ilmast väsinud. Kell on kümme hommikul. Õhus on niiske heina ja küpse valge klaari hõng. Avatud aknast lehvitab hoogsalt valges suvesärgis käsi.

"Olen siin, teisel korrusel. Uks on lahti!" vibreerib reibas hääl läbi väikelinna õhu. Piisab kahest lühikesest lausest, et tunda ära 45 aastat avalikkuse ees kõlanud hääle omanik – džentelmen-ajakirjanik Heimar Lenk (72)!

"Kas oled tahtnud endale alati elu maal, aga ei saanud varem suurest linnast minema?" küsin viimased kuusteist aastat Toompea leival, Riigikogu liikmeks olnud Heimarilt. "Ei, mind tõi Põlvasse armastus."