Ozzy Osbourne peaaegu kaela murdnud kukkumisest: ma olin täielikus agoonias
Muusik Ozzy Osbourne elas jaanuaris üle ränga õnnetuse, millest vaid tänu saatuse lahkusele eluga pääses.
Osbourne tunnistab, et kui nägu ees maha prantsatas, oli veendunud, et murdis oma kaela. "Ma kukkusin maha väga, väga julmalt. Läksin põmaki, otse näoli," kirjeldab muusik juhtunut väljaandele RollingStone.
Muusik selgitas, et ärkas öösel üles, et WC-sse minna, kuid komistas pimedas. Abikaasa Sharon viis mehe haiglasse, kus ta järgmised kaks kuud kaela operatsioonist taastus.
Vaid mõned kuud varem tundus Osbourne'ile, et kõik läheb nii suurepäraselt, et õnne rikkuda oleks raske. Ometi hakkas alates oktoobrist muusiku elurütmi segama kohutav ebaõnn. "Kõik mida puutusin, muutus jamaks," sõnas ta. Esmalt vajas operatsiooni Osbourne'i parem käsi, millest leiti eluohtlik nakkus. Sellest tulenevalt pidi ta mitmed esinemised tühistama. Järgmisena murdis tugeva tervise külmetus, mis õnnetul kombel kopsupõletikuks arenes. Intensiivravis veedetud aja tõttu oli ta taas sunnitud esinemisi edasi lükkama. Viimaks veel kukkumine, mis kõik 2019. aastasse planeeritud esinemised tühistama sundis.
Kõige raskem oli kaelale tehtud operatsioon. Peale 2003. aastal mootorrattaga toimunud õnnetust murdis ta kaheksa roiet, rangluu ja selgroolüli, kuid suutis taastuda. Vigastused olid siiski nii rasked, et takistasid vedeliku liikumist seljaajju. "Vahel oli imelik tunne, nagu närvivalu, mis kätte läks. Ma arvasin, et see oli tuuril olemisest ja ei mõelnud sellele pikemalt." Komistamine muutis asja veelgi hullemaks, mistõttu oli operatsioon hädavajalik.
"Kui nad kaela opereerivad, siis lõikavad kõiki närve läbi ja see keerab kõik pekki. Seega ma üleni tudisen. Sellepärast tundub ka, et mu parem käsi on pidevalt külm."
"Esimesed, ütleme 4 kuud, olin täielikus agoonias. Pole kordagi elus nii masendunud olnud. See oli kohutav. Teed füsioteraapiat, kuid paranemine on VÄGA aeglane. Nad ütlevad, et sellega peaks minema vähemalt aasta, kuid ma loodan, et kõik on korras ja valmis kõige hiljemalt jaanuariks. Ma tõesti hoian pöidlaid pihus."
Haiglas veedetud aeg tundus Osbourne'ile eriti karm. "Ma ei suuda kirjeldada seda abitut tunnet, mis mul oli. Ma pidin raami kasutama, et WC-sse minna. Ööd ja päevad pidid õed mu juures olema. Juba lihtsalt haiglas olemine võib su segi ajada. Jumal tänatud, et ma ennast invaliidiks ei kukkunud, kui see õnnetus oli. Siis mind siin enam ei oleks. Ma oleks kuradi katuselt alla hüpanud, või katuselt alla kukkunud, vahet ei ole."
Olenemata meeletust arvust tundidest, mille Osbourne taastusravil veetnud on, on paranemine siiski väga aeglane. "Ma olen harjunud, et ärkan, lähen oma trenažöörile ja higistan tund või kaks. Nüüd suudan vaid vaevu pool tundi." Lisaks kõigele tekitavad probleeme ka jalgades olevad trombid. "40aastasest 70ni ei olnud midagi, kuid järsku saad 70 ja kõik annab alla."
"Esimesed, ütleme 4 kuud, olin täielikus agoonias. Pole kordagi elus nii masendunud olnud. See oli kohutav. Teed füsioteraapiat, kuid paranemine on VÄGA aeglane. Nad ütlevad, et sellega peaks minema vähemalt aasta, kuid ma loodan, et kõik on korras ja valmis kõige hiljemalt jaanuariks. Ma tõesti hoian pöidlaid pihus."
