ARVUSTUS | Netflixi "Mindhunter" äratab üles vägivalla suhtes tuimaks muutunud publiku

"Mindhunter" oli üks nendest seriaalidest, mis jättis mind Netflixi küüsi, kus olen tänase päevani. Selle originaalsus oli sedavõrd kaasahaarav, et hakkasin seriaali nimetama üheks parimaks teoseks antud platvormil ning kasutasin seda alati soovitusena, kui keegi uuris, mida Netflixist vaadata. Nüüd on paar aastat kiirelt kadunud ja teine hooaeg on lõpuks siin. "Mindhunteri" tagasitulek oli palavalt oodatud ja hea meelega ütlen kohe ära, et ootamine oli seda väärt.

Kvaliteet pole kadunud, vaid on küpsenud, leidnud sobivama rütmi ning need üheksa pikka episoodi tunduvad kaduvat äärmiselt kiiresti. "Mindhunter" on tõeliselt esmaklassiline psühholoogiline kriminull, millest on raske eemale vaadata.

Teise hooaja juures eeldan, et vaatajad on juba tuttavad seriaali fookuse, karakterite ning teemadega, mistõttu liigun kohe uue ja huvitava juurde. David Fincheri terava pilgu ja kunstilise silma all valminud seriaal seob endas nii palju elemente, mis pakuvad imetlust erinevatele filmimeediumi austajatele. Seriaal pakub imelist dialoogi, lavastamise musternäidiseid, näitlejate tipptasemel tööd, karakterite loomist ja arendamist ning muidugi loo jutustamist läbi iga detaili, mida ekraanil näha saab. Tunnistan, et olen selle konkreetse seriaali suur fänn ning ütlen uhkusega, et pole ammu midagi nii head näinud.