ARVUSTUS | "Wu Assassins" on isegi Netflixi jaoks väga kesine ja arusaamatu seriaal
On kurb tõdeda, et kui lõpuks näeme seriaali Iko Uwaisiga peaosas, siis seal ei olegi fookuspunktiks ahhetama panev inimvõimete piiril olev akrobaatiline peksmine, vaid vigane inglise keel, uskumatult nigel dialoog, olematu narratiiv ja näitlejate talent, mis ei talu kriitikat.
Iko Uwais on Indoneesia märulistaar, kes eelkõige tuntud "The Raid" filmiseeriast, mille teisele osale andsin omal ajal puhtad kümme punkti ja nimetuse "aasta parim märul" ning "kümnendi parim peksufilm". Selle kiituse taga oli suuresti Iko Uwaisi füüsilised oskused, kuid muidugi ka Hong Kongi ja tolle Aasia regiooni kinostiil, millel on silma ja oskust taolised keerulise koreograafiaga stseenid elama lüüa. Narratiiv on "Wu Assassins" huku põhjuseks ja seda ei päästa siin kahjuks mitte miski.
Kai Jin (Iko Uwais) on kokk, kes proovib alustada enda isiklikku toiduauto äri. Ta on Uncle Six (Byron Mann) nimelise triaadibossi poeg ja Jenny (Li Jun Li) romantiline huvi ja köögiabiline tolle restoranis. Lugu keerleb müstilise sündmuse ümber, mis vallandas maailma viis elementi, mida kontrollib kusagil vastavalt üks inimene. Meie protagonist saab teada, et tema on Wu Assassin, kelle ülesandeks on need viis maagiliste võimetega inimest iga hinna eest hävitada. Kogu sellesse fantaasiavaesesse narratiivi on segatud blond silejalgne salapolitseinik C.G. (Katheryn Winnick) ja tugeva Šoti aktsendiga krimiboss Alec McCullough (Tommy Flanagan). Siit algab ilma üllatusteta sodi, mis on naeruväärne, laisk ja täis raisatud võimalusi.
Kurvaks teeb see, et seriaali esimene episood algab tõsise peksustseeniga, mis on tuttava ilmega just "The Raid" seeria esimesest filmist. Kitsad koridorid, üks kangelane ja palju vastaseid. Kusagil tugevad viis minutit näeme korralikku peksu ja lõhkumist, kuulide eest põiklemist, veriseid ninasid ja nugade õhust püüdmist. See tekitas minus õhinat, mis kadus sama kiiresti kui tuli, sest kogu esimese hooaja peale on võitlusstseene vaid loetud korrad - sellised kuni viis-kuus ning mida kaugemale me algusest liigume, seda lohakamaks ka need muutuvad.
Oleksin nõus andeks andma iga vead dialoogides, näitlemises, stsenaariumis ja milles iganes veel kui saaksin nautida terve hooaja jagu "The Raid" stiilis esmaklassilist peksmist. Ei suuda kohe üldse mõista, et miks see sari üldse toodeti ja veel koos selliste tuntud võitluskunstide nimedega, kui neid ei kavatseta isegi rakendada.
Stsenaarium pühendub isa-poja suhtedraamale ja nende teekonnale, mis ei toimi absoluutselt. Samuti ununes ära Kai Jini amet - kokk. Antud amet on mehe isiksuse osa ning erinevad noad on tähenduslikud tema arengule.
Siin on isegi kaks olulist stseeni, mida võib pidada heaks. Esimene on pikem kaklemine tema toiduautos, kus Kai kasutab köögielemente enda kaitseks ja see toimib. Noore Jackie Chani tunne tekkis. Kõik oli loomulik. Teine stseeni oli Jenny köögis, kus tema ja Kai teevad koos süüa. See on üks väheseid kordi, kus muusika reaalselt ka sobis. Nende liigutused on sünkroonis ning mingil määral kerib lahti nagu klassikaline võitlusstseen. Seal on kerge flirt, sügavad pilgud ning väikene maitse ehk algsest ideest, mis pidi olema "Wu Assassins".
Olen pettunud, et Netflix raiskas nii palju potentsiaali sedavõrd kesise ja arusaamatu seriaali tootmiseks. Lõpp on halb isegi antud seriaali kontekstis ning loodan siiralt, et teine hooaeg jääb tulemata. Suunaku fookus žanripuhtasse peksufilmi ja olen nõus seda iga kell vaatama, kuid selline soperdamine võiks jääda minevikku jääda.
"Wu Assassins" on praegu Netflixis.
