ARVUSTUS | TV3 "Laser": agressiivne, manitsev ja tüütu nagu koolitund
Mul lõi peas pirn põlema, et sama tundsin ja mõtlesin “Radari” esimese saate järel - korralikult, oskuslikult ja kvaliteetselt tehtud televisioon, ka saatejuht on vilunud esineja, aga… midagi jääb puudu. Millegipärast ei lähe enamik teemadest mulle lihtsalt korda, kuigi parema meelelahutuse puudumisel ilmselt sobiksid need ajatäiteks, nagu lennureisil igavledes kõlbab lugemiseks ka tasuta pardaajakiri.
Võtan järjest “Laseri” lood ette ja seletan lahti, miks need mind ei kõnetanud ja miks saatejuht on mind ilmselgelt üle hinnanud, kui loodab, et ma niisugustele teemadele igapäevaselt mõelda viitsin.
Pensionist manitsevalt jahumine ei aita midagi
Intervjuu Helir-Valdor Seederiga oli agressiivne ja närviliselt hüplev. Hüpnotiseerivalt mõjus Seederit intervjueeriva saatejuhi ainitine kuri pilk, aga agressiivsus iseenesest ei ole intervjueerimisel mingi eraldiseisev väärtus, pigem see väsitab lõpuks nagu igasugune müra. Aga žanr “vaadake, kui kartmatult ma poliitikut peedistan” on juba liiga vana, et ainuüksi sellise stiili eest tunnustavat õlalepatsutust välja teenida.
Sain õpetavast ja manitsevast loost teada, mida ka iseenda pealt nagunii juba tean - rahvas ei jaga pensionisammastest mõhkugi ega mõtle tulevikule, vaid elatakse olevikus ja palgapäevast järgmiseni. Mulle jäi segaseks, kuidas mõtles Karell ründava ja lolli rahvast süüdistava teemakäsitlusega jõuda sihtrühmani, kellel oleks valgustavast sissevaatest pensioniteemasse kõige rohkem kasu - neile, kes ei tea ega hooli. Loost puudus empaatia, mis selliseid inimesi kõnetaks ja oma tulevikule mõtlema paneks. Infot (numbrid, protsendid) mõjusid külmalt ja paisati ekraanile sellise hooga, et mitte ükski neist ei jäänud mulle meelde. Väsisin ja tüdinesin nagu kooliajal palavalt vihatud matemaatikatunnis, kus ka teoreetiliselt teadsin ju küll, et kunagi tulevikus võib õpitavast kasugi olla.
Kokkuvõttes mõjus saate avalugu nagu tüüpiline peretüli, kus sa enam aru ei saa, kummal turuplatsil karjujatest küll õigus võiks olla, aga igal juhul tead, et tahaksid pigem kuulata merekohinat ja metsamühinat.
Mikroplast kosmeetikas pole uudis
Kõigepealt kosmeetikas esinev mikroplast: esiteks ei ole see uus teema (iluhuviline meediajälgija teab ammu, et ilutooted sisaldavad mikroskoopilisi plastigraanuleid, mis dušivee kaudu pääsevad loodust reostama - sellest on üsna palju juttu olnud, sealhulgas Eesti meedias). Küsin iga uuriva loo puhul, miks ma peaksin sellest hoolima või miks on see teadmine nii vapustav, et see mu elu muudab või maailmavaadet nihutab. Mikroplastiga on sama mis pensionisambaga - kes hoolib, küll see juba teab.
Antud lugu ei pakkunud mulle ei põrutavalt uusi teadmisi ega ka piisavalt šokeerivat sissevaadet, et seepeale oma kreemid ja huulepulgad ära viskaksin. Ostan kosmeetikat hinnasildi järgi ja kui võimalused on piiratud, siis lihtsalt arvestadki asjaoluga, et ostetav kraam pole tingimata tippkvaliteetne - teed oma elus kompromisse. Nagu Karell väga õigesti nentis: ega me igapäevaselt mõtle, et meie kosmeetikas leidub mikroplasti. Sulatõsi. Et see lugu saaks mulle korda minna, oleks saatejuht pidanud valge kitliga teadlase asemel leidma mõne inimese, kes oleks ka päriselt just mikroplastist saanud igemepõletiku või keda painaks mikroplastist tekkinud rõve kõõm.
Võrdlusena meenuvad paanikat külvavate pealkirjadega lood, kuidas meie kodus leidub igapäevastel esemetel kohutavates kogustes tolmulesti, mis mikroskoobi alla näevad hirmsad välja. Loed, mühatad korraks “ahhaa, okei” ja lähed põletavamate teemade juurde.
Miks on mul vaja telefonist turvakaamerat?
Kui mulle esitatakse teoreetilne võimalus, et nutitelefonist saab teha turvakaamera, on mu esimene mõte: aga miks mul seda vaja? Kui tunneksin vajadust turvakaamera järele, oleks mul juba ammu turvakaamera. Kui mulle pakuks huvi, kas peedist saab tõesti teha pesumasinale trumli, küll oleksin seda juba teinud. Siiski oli see saate kõige meelelahutuslikum ja eelmistega võrreldes huvitavam lugu ja kuigi ma ilmselt ise ei hakka telefonist kaamerat meisterdama, oli selline teoreetiline võimalus sellega näitkes lapsele kitsepilti salvestada täitsa tore teadasaamine.
Ja kõige lõpuks ilmus ekraanile liikumise “Kõigi Eesti” eestvedaja Indrek Kasela, kes oli “rahulolematu”. Ma ei saa praeguseni aru, kui neid ridu kirjutan, kas see oli saate osa, tellitud reklaam või mis.
Uurivad saated ja Maslow’ püramiidi astmed
Kui asetan kõrvuti kaks suurt konkurenti “Laseri” ja “Kuuuurija”, ei pea ma end kummagi sihtrühmaks. Silme ette kerkib Maslow’ püramiid, mis näitab, kuidas inimese vajadused ja huvid sõltuvad tema elatus- ja haridustasemest. Kõige alumisel astmel asujale ehk nn “lihtsale ja vaesele Eestile” sobib Katrin Lusti “Kuuuurija”, mida vaadates ise tunnen, et minu mõistust ja huvisfääri pidevalt alahinnatakse. Järelikult nii vaene ja rumal ma enam ei ole, aga saate reiting vihjab, et suur osa Eestist paraku on.
Marii Karelli saade asetub juba liiga kõrgele astmele, sinna ma oma eluviisi ja mõttemaailmaga veel samuti jõudnud ei ole ja saatejuhi esitatud küsimused ja teemapüstitused jäävad liiga kaugele tulevikku või minust üleüldse igas mõttes liiga kaugele. Kindlasti on ka neid inimesi, keda huvitab elu just sellest vaatenurgast ja küllap oskavad nemad uue saate eest siiralt tänulikud olla, aga kas neid on kommertskanali prime time vööndi jaoks ikka piisavalt palju? Kujutan “Laseri”-huvilisena ette keskmisest jõukamat inimest vanuses 35-pluss, kes on maailmas ringi sõitnud ja elus piisavalt saavutanud, et suuta mõelda ka millelegi muule peale oma ninaesise. Ainuke küsimus, kas see jõukas, moodne ja edasipüüdlik Eesti on oluliselt suurem kui paar Tallinna linnaosa.
Saan Karelli dilemmadest aru küll - konkurente kopeerida pole mõtet, tuleb eristuda ja asetuda “Kuuuurija” ja “Pealtnägija” vahele. See tundub aga üpris hall tsoon olevat. Milline peaks “Laser” olema, et see mulle korda läheks? Ikka selline, mis tegeleb küsimuste ja probleemidega, mis mul endal tekivad ja millest hooliksin. Neid ära arvata ongi taolise saate tegija menu võti.
Katteta jäi saatetegijate poolt õhku visatud lubadus, et see on midagi enneolematut, mida Eestis seni pole tehtud. Mis oli selles saates ometi nii erilist?
Mis hinde annan "Laserile" 5 palli skaalal?
Saatejuhtimine: - 4.
Sisu/sisukus: - 3.
Meelelahutuslikkus: - 2.
Võrdluses teiste omasugustega: - 3.
