Tulnuka hirmuäratav olemus ja H. R. Gigeri õudne biomehaaniline disain vajas kindla kehakujuga näitlejat. Filmitegijate visioonis kangastus palvetajaritsikas pikkade peenete jalgadega. Seega oli vaja ka osatäitjaks pikka inimest, kes meenutaks kükitades putukat.

Bodejo oli eriliselt pika ja kõhna kehaehitusega, seega sobis ta maavälise olendi rolli imeliselt. Kui tundub kahtlane, kas üks inimene võib selle koletise kuju võtta, siis siin on ka video "Tulnuka" ekraanitestist, kus Bolaij Badejo annab vaid aluspesu väel ja koletise maskiga tegelase olemuse meisterlikult edasi.

1979. aasta dokumentaalist "Gigeri Tulnukas" selgus, et võõrliigi tegelaskuju kostüüm koosnes 15 eraldiseisvast osast, mis kõik paigaldati hoolikalt mustale kostüümile. Viimasena pandi näitlejale pähe olendi pea. Tema suust tuleva lima efekti saamiseks kulus tuhendeid potsikuid lubrikanti.

Neli kuud kestnud produktsioon oli Badejo jaoks täis erinevaid ebamugavaid olukordi, kus ta pidi ronima kitsastes ventilatsioonitorudes ja teistes pisikestes kosmoselaeva ruumides. Badejo tunnistas, et nii kitsastes oludes pidi ta väga ettevaatlikult liikuma ja ümber keerama. Ta lisas: “Kostüümis oli ka kohutavalt palav, suutsin tulnuka pead kanda vaid 15-20 minutit korraga.”

Stseen, kus elukas laskub Bretti (Harry Dean Stanton) peale, oli näitlejale aga ületamatuks väljakutseks. Badejo riputati selleks pea alaspidi, mis pani noormehel pea tugevasti ringi käima. Tema asemel stseeni teinud kaskadöör oli samuti lõpuks minestanud. Ridley Scott oli seega sunnitud stseeni tegema lähikaadrite ja lühikeste kaugvõtetega.

Tulnuka liikumise viis oli samuti märkimisväärne. Režissöör soovis näha elegantsi ja tigedust samal ajal. Seega pidi Badejo oma näitlejatöös tegema aeglasi ja kaalutletud liigutusi. Näitleja käis selleks isegi Tai Chi tundides, et õppida sujuvamalt liikuma ja seisma. Kui sündis otsus, et elukal puudub nägemisvõime ja ta juhindub vaid oma vägivaldsest instiktist, siis võttis Badejo ka kehamiimi tunde.

Neid sujuvaid liigutusi on hästi näha stseenis, kus tulnukas seisab vastamisi Lambertiga (Cartwright). Koletis tõuseb aeglaselt püsti, jääb paigale ja imiteerib oma ohvrit enne ründamist. Ka rünnak on graatsiline, sest elukas liugleb ettepoole ja liigutab väljasirutatud käsi peaaegu balletitantsijale omaselt.

Võtetel kirjeldati Badejot vaikse, viisaka ja alandliku inimesena. Tema kolleeg Sigourney Weaver tunnistas, et kuna Badejo oli teistest eraldunud ja temaga kunagi ei rääkinud, siis näitleja kohtamine koletisena stseeni ajal mõjus eriti ehedalt. Ka Veronica Cartwright ütles, et tema käest uuriti alati, et kuidas ta end hirmu tundma pani: "Ma ei teinud midagi, piisaski tema vaatamisest".

Kohe pärast võtete lõppemist palus Badejo võimalust osaleda ka järjefilmis, kui seda peaks tehtama. Tegelikkuses teda enam rohkem filmiseerias näha pole. See oli üleüldse tema esimene ja viimane filmiroll. Badejo pere tunnistas hiljem, et kuigi noormees kaalus näitlejakärjääri, siis otsustas ta 1980. aastal lõpuks siiski Nigeeriasse tagasi kolida. Seal ta asus tööle oma onu kaupluses ning aastaks 1983 avas oma kunstigalerii.

1992. aasta detsembris jäi Bolaij haigeks ja toimetati haiglasse. Ta suri sirprakulisse aneemiasse. See on pärilik haigus, mis oli eelnevalt võtnud ka tema noorima venna elu. Bolaij oli kõigest 39-aastane.

Temast jäi maha ka kaks last - Bibi ja Yinka. Bibi tunnistas hiljem, et oleks soovinud isaga "Tulnukast" ja paljust muust rääkida nüüd, aga oli enne isa surma selleks liiga väike.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena