ARVUSTUS | Pea kolmetunnine õudusfilm "See: teine peatükk" ületab kõik ootused
Kaks aastat tagasi "See" esimese osa linastumise järel kirjutasin, et "See" ("It") on kvaliteetfilm, mis säilitab Stephen Kingi stiili, hoiab esialgse miniseriaali nostalgiat ning toob suurepäraselt tegevustiku üle tänapäevasesse ülikriitilisse keskkonda. "See" on meelelahutuslik koletisefilm, mis pakub mitmekihilist õõva, keerulisi karaktereid ning ebamugavustunnet väga ootamatutest kohtadest."
Kõik see kehtib ka järje kohta, kuid siin on siiski toimunud olulised muutused, millele tasub keskenduda. On toimunud selge küpsemine ning see teeb need kaks tundi ja viiskümmend minutit kiiresti mööduvaks.
Küpsemine ei tule ainult selle arvelt, et nüüdseks 27 aastat hiljem on meie eelmise loo kangelased täiskasvanud, vaid teemakäsitlus, argielu ning muidugi lavastamise viis on teinud täpselt seda sama. Selgelt provotseeriv ekraanitükk sihib šokeerimisele rohkem kui õudusele, kuid siiski jagub natukene ka seda viimast, mis kipub vaikselt ligi hiilima koos ebamugavustundega. Just see viimane ongi üks võtmesõnu, kuid üllatavalt kombel ei ole see halb ebamugavus, vaid just selline nagu antud žanrilt oodata võiks.
Eelmise filmi sündmustest on möödas 27 pikka aastat ning kõik peale Mike'i on unustanud tolle linna sündmused koos linna endaga. Derry linnas hakkab taaskord salapärane laste kadumise laine ning Mike, kes sealt kunagi ei lahkunud, helistab tervele Luuserite Klubile, et neile meelde tuletada kunagi antud lubadus - Pennywise tappa.
Viimati oli luuserite klubi meie ees hoopis teistsugusena: ülekaaluline ajaloohuviline Ben (Jeremy Ray Taylor), litsaka mainega tüdruk Beverly (Sophia Lillis), suure suuga humoorikas Richie (Finn Wolfhard), orvuks jäänud farmipoiss Mike (Chosen Jacobs), pisikute foobia käes vaevlev Eddie (Jack Dylan Grazer) ja noor usudilemmas juudipoiss Stan (Wyatt Oleff).
Nüüd peaaegu kolmkümmend aastat hiljem on asjad muutunud - Ben (Jay Ryan) on edukas arhitekt ja sale mees, Beverly (Jessica Chastain) on vägivaldes abielus kinni olev disainer, Richie (Bill Hader) on tuntud püstijalakoomik, Mike (Isaiah Mustafa) elab Derry raamatukogu pealses korteris ning ootab Pannywise tagasitulekut, Eddie (James Ransone) on riskianalüütik, Bill (James McAvoy) on tuntud stsenarist ja õuduslugude autor ning Stan (Andy Bean) on traumeeritud täiskasvanu, kes pole tulevasteks sündmusteks valmis.
Teine osa liigub kahes suunas korraga - olevikus, kus on täiskasvanud ning minevikus, kus on lapsed. Suurem osa filmist keskendub kaotatud mälestuste taastamisele, mis jagab ekraaniaja pooleks laste ja täiskasvanute vahel. Esimene film oli selle koha pealt kitsam ja otsekohesem, kuid teine osa tahab seejuures rohkem öelda. Samuti saan nüüd öelda, et Bill Skarsgardi Pennywise on minu lemmik ning seda just teise filmi tõttu. Näilteja teeb imelist tööd ning suur osa terve filmi võlust on seisab ainult tema õlgadel.
Tegemist on äärmiselt pika filmiga - peaaegu kolm tundi. Selline kestvusaeg on pikk iga žanri jaoks, aga õuduse puhul on selliseid näiteid vähe. Õnneks see toimis ning filmist saab välja noppida palju mõnuseid ja meeldejäävaid stseene. Isiklik lemmik on kindlasti põhitegelaste kohtumine ühes Hiina restoranis ning Beverly naasemine enda lapsepõlve korterisse. Mõlemad on selgelt eristuvad, kuid hea kinokunst igal juhul.
Provokatiivset ekraanivägivalda ei tekita siiski koletised, vaid hoopis teised inimesed - olgu selleks siis brutaalne homoseksuaalide peksmine või kodus enda naise löömine ja vägistamine. Need olid ka momendid, mis tundusid erakordselt ebamugavad, sest kaamera ei liikunud ära. Selle asemel lasti kaadris olla ja publikul vaadata. Löökide heli võimendati samuti silmapaistvalt, et ikka kohale jõuaks - Pennywise pole ainukene koletis.
Bill Skarsgard pole ainukene staar, kes erksalt särab. Nagu Pennywise ise, siis ka siin on meil kolm säravat tähte. Bill Hader on täiesti ootamatu üllatus. Olin skeptiline, et mees siia filmi üldse võeti, kuid iga stseen, kus ta ülesse astub, kuulub peaaegu eranditult temale. Ta ei too mitte ainult huumorit, vaid ka vajalikus koguses emotsiooni. Hästi õnnestunud valik ning tõeliselt kiiduväärt esinemine.
Kolmas särav esineja on Isaiah Mustafa, kelle jaoks on Mike'i roll esimene suurem töö peale Old Spice'i internetikuulsaid reklaame. Esimese olulise rolli kohta tabab ta kõiki punkte suurepäraselt ning annab loole juurde lootust ja inimlikkust. Samal ajal mõjuvad Jessica Chastaini ja James Ransone'i karkaterid täpselt samasugustena nagu nad olid 27 aastat tagasi. Filmile ei anna midagi juurde ka James McAvoy ja Jay Ryan, kes ununevad täiesti tahaplaanile.
Andy Muschietti lavastatud film on parim noil momentidel kui lapsed on ekraanil, kuid režissöör demonstreerib selgelt ka oma arusaamist Kingi loodud karakterite dünaamikast ning iseloomudest, seega ühtegi halba momenti siit ei leia. Teine film on vägivaldne, siin süüakse lapsi ning on algusest lõpuni täis erinevaid koletisi, aga film leiab lõpuks veidralt südamliku tooni ning sellisena jääb see jääb ka meelde. Mäletan seda edaspidi kui kvaliteetfilmi mitte kui lihtsalt hirmutavat õudusfilmi.
