ARVUSTUS | Enam-vähem originaalse õudusfilmi "Pulmaöö peitusemäng" paneb särama oivaline peaosatäitja
Le Domas’i perekond on ülimalt jõukas, nad on saavutanud oma suure varanduse tänu mängude impeeriumile, millele kunagi ennemuistsel aal pani aluse perekonna vaarisa. Ilmselgelt vaadatakse igat uut pereliiget kui võimalikku kullakaevurit, kes tahab osa saada perekonna jõukusest ja eliidi elust, ning ka Grace’i poole vaadatakse poole silmaga just sel moel.
Kuid Grace on armunud - sügavalt, meeletult ning kõikumatult Alex’isse ning nende armastus teineteise vastu ei löö kõikuma ka kurjade pilkude ega sosinate ees. Ja nii neist abikaasad saavadki. Enne veel, kui paarike saab abielurõõme nautida, peavad noored mängima ühte mängu. Tegemist on siiski mängurite perekonnaga ning iga uus pereliige õnnistatakse sisse just läbi mängu. Grace, kui uustulija, peab valima ühe kaardi, mille peal on kirjas, mis mängu kogu pere mängima hakkab. Grace tõmbab kaardi, milleks juhtub olema peitusemäng (Hide & Seek).
Grace‘ile teeb nalja, kui igava mängu ta endale tõmbas ning ta otsib endale väikese peidukoha, kuniks tal igav hakkab ning otsustab peidukast väljuda, et üles otsida oma abikaasa ja lõpuks ometi asuda selle kallale, milleks pulmaöö tegelikult mõeldud on. Kuid Grace’i tabab kohutab üllatus - ta seisab range ultimaatumi ees, on ta selleks valmis või ei, aga mäng peab jätkuma. Värske pruut pulmaöös lükatakse nõude ette, läbirääkimiste võimalus puudub ning Grace peab ennast edasi peitma.
Filmil võtab päris kaua aega, kui ta jõuab veristamiseni, mida üks õudus-müsteerium-triller pakkuma peaks. Film on üles ehitatud suhteliselt episoodiliselt - juhtub üks asi, siis teine, siis kolmas, mitte et selles midagi halba oleks, põnevust jagub, aga stsenaristiliselt on see ebakorrektne. Palju kaasahaaravam viis oleks selline, kus karakter ja tema otsused juhivad tegevust, peategelase lugu ning filmi, mitte teda ümbritsev keskkond.
Selline võte muudab filmi põnevaks ja kaasahaarvaks aga sisulise liini mõttes nõrgaks. Suurim tugevus siinkohal on Grace’i karakterit väga intensiivselt esitav näitleja Samara Weaving, kes on meeletult paeluv ning tal on uskumatu võime karjuda kümnetel erinevatel viisidel. Väga nauditav. Filmis on ka mitmeid teisi häid rollisooritusi nagu näiteks Henry Czerny, kes mängib perepead Tony Le Domas’i ning tema abikaasat Becky Le Domas’i kehastav Andie MacDowell.
Filmi stsenaristid on Guy Busick, Ryan Murphy (mitte see Murphy, kes Netflixiga 300 miljoni dollarilise lepingu tegi, vaid nimekaim) ja režissöörid Matt Bettinelli-Olpin ja Tyler Gillett - võib olla just selletõttu, et loomingulisi päid on liiga palju ühe loo rääkimiseks, on ka jutustatud loos liiga palju erinevaid mõtteid ja ideid ning neid ei suudeta üheks tervikuks kokku liimida.
Üldmulje on siiski positiivne, kuid järele mõtlema hakates ei tundu film kahjuks enam nii paeluv kui esmaspilgul. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hollywood on üritanud teha omapärast õudusfilmi ja saab sellega rahuldavalt hakkama, kuid miski nagu oleks originaali kopeerimisel kaduma läinud, mistõttu jäi hoopis kerge koopia maik külge.
