ARVUSTUS | "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" jääb Richard Linklateri tavapärasele tasemele paraku alla
Richard Linklater on mitmekülgne ja intrigeeriv autor, kelle loomingu mõistmiseks on vaja lugeda küllap mingit põhjalikumat kokkuvõtet kui mu oma, mis kahte järgmisse lõiku kokku surutud.
Kuna ma ei viitsi peente väljenditega masturbeerida, siis nimetan teda siin lühidalt Ameerika indie-kinost võrsunud kultusfilmitegijaks.
Ta püüab keskmisest süvenemisvõimelisemat kinosõpra ning ta töid iseloomustavad pigem rahulik tempo ja dialoogi- ja näitlejakesksus, mitte näiteks megastaarid, vaatemängulisus või plahvatused.
Ja töötada eelistab ta omavormitud materjali põhjal – on alati ka (üks) stsenarist. Kõnealusel juhul üks kolmest ja aluseks on 2012. aasta hittromaan.
Turundajate poolt "humoorikaks müsteeriumiks" nimetatud linateos on tegelikult üsna žanrivaba kulgemine, kus leidub tsipake draamat ja komöödiat.
Viimase asemel võiks kasutada silti "Linklateri nägemus perefilmist" – ei mäleta, et oleksin kasvõi korra vaatamise ajal muianud. Küll aga ekraanilolijad räägivad ja käituvad komöödialikus võtmes, eriti nii umbes esimese 40 minuti jooksul.
Keskne tegelanna on Bernadette (Cate Blanchett), endine lootustandev arhitekt, kes on viimased paar aastakümmet maailma ja suhtlemise eest kodus redutanud.
Tal on tütar (väärikat filmidebüüti pakkvu nooruke Emma Nelson), toetav abikaasa (Billy Crudup), riiakas naaber (Kristen Wiig) ning... keeruline öelda, mis veel täpselt.
Mainitud esimese umbes 40 minuti jooksul on õigupoolest raske mõista, millega kangelanna üldse tegeleb või miks ta perelt nii palju toetust saab. Adume, et Bernadette on küll funktsionaalne, aga sisimas häiritud kuju, aga täpsemalt jääb selgitamata.
Ainus võimalus toimuvaga isiklik side leida on Blanchetti tavapäraselt suurepärast esitust nautida, kes kõhklusteta tegelase neurootilisse peakesse sukeldub ja iga väikse hingevärinagi kenasti välja toob.
Tasemel on teisedki näitlejad, aga ekraani ruulivad kaks B-d – nimitegelane ja teda kehastav näitlejanna. Teised jäävad pigem üheplaaniliseks täitematerjaliks.
Õnneks toimub veidi enne keskpunkti jõudmist päästev pööre, mis tausta selgitab. Info ei saabu pealelugeja abil, vaid Bernadette’i tuttavad hakkavad võltsdokumentaali stiilis kaamerasse rääkima. Komöödiates paljukasutatud võte, aga toimib siin õnneks hästi.
"Bernie", "Before Midnight", "Boyhood", "Everybody Wants Some!!", "Last Flag Flying"... Olen hinnanud Linklateri selle kümnendi kõiki töid heaks või isegi väga heaks. Uusim on küll meeldivalt ettearvamatu ja tempokas, aga kokkuvõttes jääb pakutav elamus nende omadele alla.
Lugu on taas tegelaste- ja dialoogikeskne, aga tegelased jäävad piisavalt välja arendamata – isegi ekraani valitsev Bernadette. Selgitamata jäävad mitmed tähtsad punktid, mis ta selgemalt välja visandada aitaksid. Nt mis teda käigus hoiab ja kui palju tal tegelikult oma pere vastu hoolimist jagub (eriti arvestades B kõhklematut valmidust lõpus üks suur töö vastu võtta).
Mida aga jagub, on stiil. Teos on Linklateri kohta üllatavalt energiline, tempokas ja värviline, mitte pigem aeglaselt põlev nagu tavaliselt. See loobki mainitud perefilmi tunde, eriti esimeses pooles ja viimases vaatuses.
Perefilmilik on ka lõpus selguv moraal – loovisiksus peab eelkõige looma, sest kui ta seda ei saa, siis muutub ta ühiskonnale nuhtluseks. Geenius ei pea vastutusvõimeline täiskasvanu olema, peaasi, et loovus raisku ei lähe.
Kokkuvõttes: "Bernadette" on justkui Linklateri massisõbralikem film, aga tegelikult väljakutse isegi minusugustele, kes juba seetõttu vaatavad, et just see mees tegi.
Kuidas hoolida loost, mille keskne tegelane jääb piisavalt peenelt välja visandamata, et temaga saaks tugev isiklik side tekkida?
