ARVUSTUS | "Puutumatu" - dokumentaalfilm seksuaalkurjategijast, keda on Oscarite tänukõnedes tänatud sama palju kui jumalat
“Ma tõesti arvasin, et näen geeniust, kes oskab märgata järgmist Gwyneth Paltrow'd” ütleb Erica Rosenbaum rääkides Harvey Weinsteinist Ursula Macfarlane'i äsja kinodesse jõudnud dokumentaalfilmis “Puutumatu” (“Untouchable). Mõneti algabki see lugu just siit, vähemalt väga paljude Weinsteini ohvrite jaoks.
See on lugu lootusrikkast noorest naisest, kes püüab Hollywoodis läbi lüüa ning kohtub koletisega. Kuid erinevalt Disney muinasjutust ei muutu selles loos koletis kunagi printsiks, vaid jääbki, vaid selleks, mis ta on - oma võimupositsiooni ära kasutavaks seksuaalseks ahistajaks.
Kuuldavasti oli Paltrow nimi Weinsteini jaoks justkui “müügiargument”, viidates sellele, et asjad nii käivadki. Näitlejal, kes filmis küll sõna ei võta, on Weinsteiniga keerukas suhe, olles ka ise üks ohvritest (Paltrow tunnistas avalikult, et Weinstein ahistas teda seksuaalselt, kui näitlejanna oli 21-aastane), kuid ka üks neist, kelle mees tõesti tema karjääri tippu aitas. Siin põrkuvadki tänutunne ja eetika.
Sarnased vasturääkivad tunded on Weinsteini suhtes ilmselt nii mõnelgi teisel. Näiteks dokumentaalfilmis üles astuvatel Miramaxi kunagistel töötajatel, kes said osa edust, kuid osutusid ka osaks masinavärgist, mis võimaldas Weinsteinil nii pikalt karistamatult käituda ja pigistas silma kinni naiste väärkohtlemises. Osalt pandi vilksamisi nähtu kulunud stereotüübi alla, et noored näitlejannad hüppavadki voodisse kuulsa produtsendiga, et rolle saada.
Me kõik oleme ju seda klišeed kuulnud. Käsi peseb kätt. Kuid vaieldmatult oli neid, kes teadsid, et siin on mängus midagi muud ja osalesid juhtumite kinni mätsimises. Vähestel oli julgust midagi öelda või ära minna. Nii on see lugu väga paljuski just kaassüüst ja kaitseringist võimu ning raha ümber. “Weinstein ei kao kunagi kuhugi. Harvey on Venemaa, ära kirjuta sellest.” meenutab üks ajakirjanik talle öeldut.
Paltrow filmis ei kõnele, seda ei tee ka Weinsteini üks suurimaid süüdistajaid Rose MacGowan, keda Weinstein olla 20 aasta eest vägistanud, kuid kuuleme filmis kümnekonna ohvri kirjeldusi nende hulgas näiteks Rosanna Arquette ja Paz de la Huerta, kuid suur osa intervjueeritavaid on avalikkusele vähem tuntud. Nende kirjeldusi kuulates joonistub välja muster Weinsteini käitumises: algselt oma ohvrit võluv, kuid suletud uste taga pääseb valla agressor: “Kas sa tõesti tahad teha minust enda vaenlast viie minuti pärast sinu ajast” ("Do you really want to make an enemy of me for five minutes of your time?").
See lause jääb filmist ilmselt kõige enam ajusoppidesse kummitama. Lood on emotsionaalsed ja selgitavad paljuski ka seksuaalvägivalla ohvriks langenu kogemust. Tihti küsitakse - miks sa ära ei läinud, miks sa vastu ei hakanud, miks sa kohe politseisse ei läinud? Kuid ohver ei suuda alati vastu hakata. Seda näitavad ka kirjeldused - inimene kangestub; loodad, et see saab läbi, tunned häbi ja hirmu. Inimene ei usu lõpuni välja, et ta sellisesse olukorda satuks ja keegi meist ei ole valmistunud taolise olukorraga toime tulema.
Peale selle tuleb arvesse võtta peale Weinsteini kogukuse ehk füüsilise üleoleku nendest naistest, ka kellega on tegu ja kui palju neid naisi mõjutas vaatamata jälgile situatsoonile, millest nad ennast leidsid, mõte, et nad kardavad teda ärritada või solvata ning hirm, et ta rikub nende karjääri. Ja ka need kes võtsid hiljem ette teekonna, et leida õiglust sattusid justkui kolgata teele.
Nii räägib see film ka palju süsteemist, mis tegeles aktiivselt naiste vaigistamisega: pealekäivad sõnumid, vaikimislepingud, ähvardused. Sama tabas ka ajakirjanikke, kes samuti filmis sõna saavad, ajal mil Weinstein haistis, et jalgealune võib kuumaks minna. Eradetektiivid, juristid - terve armee inimesi, kelle missiooniks oli takistada nende lugude meediasse jõudmist. See kõik on justkui osa mõnest filmist, mida Weinstein oleks ise võinud produtseerida.
Kuid püüdlused siiski lõpuks luhtusid. Harvey Weinsteini 2017. aasta sügisel lõpuks siseringi sosinatest päevavalgele voolanud seksuaalkuritegude skandaal ei vaja lähemat tutvustamist. Sellest on saanud viimase kahe aasta suurimat mõju avaldanud uudis, mis viis tuhanded tänavatele ja koos sellega seksuaalvägivalla mastaapsuse ja sissepõimituse meie kultuuri ja ühiskonda.
Rääkides filmist endast, siis “Puutumatu” ei paku ennast Weinsteini juhtumiga kurssi viinutele uut informatsiooni, kuid sisaldab andekalt kokkupandult mitut erinevat lugu: lugu unistustest ja soovist läbi lüüa, lugu vedade Weinsteinide loodud produktsioonifirma Miramaxi hiilgeajast, aga ka firma sisekliimast ja töövägivallast, lugu Weinsteini geniaalsusest produtsendina, aga lugu ka ühest mehest, kes pöörab oma ebakindluse teiste vastaseks agressiooniks. Ja muidugi ehk kõige enam on see lugu süsteemist, mis taolisi mehi toetab ja võimaldab neil tagajärgedeta tegutseda. Nii kaua kuni sa oled edukas ja kuulus, nii kaua kuni sa tood raha sisse, oled puutumatu? Linna šerif nagu Weinstein ise ütles. Tegemist on süsteemiga, kus eetikal ei ole kohta, kus ei ole inimõigusi, on vaid need, kelle käes on jäme ots ja need, kellel seda ei ole.
Kuigi dokumentaalfilm on hea, on sellel ilmselt üks suur miinus - need lood, ohvrite kirjeldused on meedias paari aasta jooksul saanud väga põhjalikult käsitletud. Ja need, kellele pihtimust oleks täna ehk mõneti vajalik kuulda nagu näiteks Weinstein ise, kes keeldus dokumentaalfilmis osalemas või tema vend Bob, eks-abikaasa, vaikivad endiselt. Siinkohal ei soovi ma vähendada ohvrite lugude kuulamise vajalikkust või filmi mõju. “Puutumatu” on emotsionaalne - need kirjeldused, eriti mõned poevad hinge, ja põimides erinevaid intervjuusid, arhiivmaterjale ning Weinsteini kunagi antud interjuusid, moodustubki mitmekihiline narratiiv, mis ei räägi enam ainult konkreetsest juhtumist, ei räägi ainult ohvritest ja seksuaalvägivallast, vaid räägib rahast ja võimust ja ka käitumismustritest.
Film paneb mõtlema mitmel tasandil: “Never take no for an answer.”, mis kõlab kui edu moto. Midagi, mida mõnel kuidas-saada-edukaks-koolitusel võiks kuulda. Kui sinna otsa aga panna järgnenud lause “If he got what he wanted it was consensual”, ei ole enam tegemist mõttega, mida järgida, kuid näib, et Weinsteini kandis see moto ka väljaspool ärilõunat. Nii muutuski geenius koletiseks või koletis kasutas oma geniaalsust kaunitaride võlumiseks. Lõpuks aga mäletavad teda kõik kui seksuaalkurjategijat, mitte kui pühakut, keda on Oscari tänukõnedes tänatud sama palju kui jumalat.
