ARVUSTUS | Rabavalt ilus kosmosedraama "Tähtede poole" on mõeldud ulmefilmide austajatele
"Tähtede poole" ("Ad Astra") tekitas kohe alguses mitmeid probleeme. Filmi esimene pool areneb ootuspäraselt, samas pakutakse suurel ekraanil väga võimsaid visuaalseid vaatemänge. Esimese tunni jooksul ei toimu aga midagi rabavat ning alles teises pooles saame Brad Pitti tegelasele rohkem kaasa elada, kuigi ma polnud lõpuni välja kindel, kui veenev ta siin siis oli või kui tõsiselt pidin seda lugu võtma.
Pitti karakteri Roy McBride'i usutavuse ja loo tõsiseltvõetavuse probleem võis tuleneda sellest, et filmis oli liiga vähe kujutatud Roy ja tema isa H. Clifford McBride'i (Tommy Lee Jones) keerulisi suhteid, kuigi sellel oli suur mõju Roy elule ja kogu filmi loole. Asi võis olla ka selles, et Liv Tyler ununes sootuks. Tyler kehastab siis Roy abikaasat, kes jääb täiesti tahaplaanile. Kõik muud kosmose kujutamisse puutuvad visuaalid nägid aga väga ilusad välja ja juba nende pärast tasub "Tähtede poole" vaatama minna. Kõikidele ulmefilmi austajatele võiks see lausa kohustuslik olla, kuigi lugu ei pruugi kõigile universaalselt korda minna.
Filmis püüti lahti selgitada keerulist isa-poja suhet ja samal ajal suunduti Maalt kosmose sügavustesse, et meie sinine planeet taaskord päästa. Kõik sobib justkui ideaalselt kokku, aga midagi oli siiski puudu, sest raske oli seda kõike tõsiselt võtta. Filmi lugu jutustatakse väga mõtlikus ja rahulikus stiilis – palju on peategelase mõtete lahkamist ja vaikust ning selles kõiges on midagi väga lummavat ja võluvat, mistõttu ei oskagi öelda, miks lugu maailma päästmisest ja isaga taaskohtumiselt otseselt korda ei läinud.
Pitti teekonda kaugele kosmosesse oli huvitav jälgida, sest see oli tulevikku arvesse väga usutavalt loodud. Taustalugu, milleks oli isa ja poja suhe, aga siin enam nii ei mõjunud. Kõik need vaiksed mõtlikud kaadrid ja imeilusad efektid moodustavad küll võimsa elamuse, aga isa ja poja suhe sama efekti saavutada ei suutnud. Mingil hetkel lootsin, et peategelasega juhtub kaugel kosmoses midagi hirmsat ka, aga seda ei juhtunud. Küll aga leidub filmis üllataval kombel ka tulistamisstseene, mida üldse ei oodanud ja ka üks "Tulnuka" ("Alien", 1979) stiilis õudust pakkuv kohtumine mahajäetud kosmoselaevas.
Filmi on korduvalt neid hetki, mis panevad juba lootma. et nüüd hakkab midagi väga õudset juhtuma, aga siis katkeb kõik ja sellele järgneb rahulikum ja filosofeerivam osa. Mitte, et see halb oleks, kuid pani kogu aeg mõtlema, et kas siit oleks saanud nüüd tempokama ja verisema filmi või ongi see just huvitavam, et "Tähtede poole" mängib erinevate žanrite kokkupuutepunktidega. Võimalik, et rahuliku tempo pärast meeldib film ka neile, kes võibolla muidu komosefilme ei vaata, kuna seekord ei pakuta kaks tundi lihtsalt mürglit kosmoses, vaid hoopis mõtisklusi täis kogemust, mille peaosas on üks parimaid näitlejaid ning taustaks näidatakse imekauneid kosmosevaateid, mida pisikeselt ekraanilt oleks väga vilets vaadata.
See on dramaatiline lugu isa ja poja keerulistest suhetest, julmadest väljaütlemistest ja sellest, kuidas inimene võib kosmose sügavustesse reisida, ilma et saaks aru, et see, mida otsib, on tal kogu aeg nina ees olnud. Samas ongi vahel vaja reisida väga kaugele saamaks aru, et kõik oluline on tegelikult palju lähemal. Kõik see näeb suurel kinoekraanil kokkuvõttes pagana hea välja ja miks mitte lubada endale üks teistsugune kosmoseseiklus. Kui sulle meeldisid sellised filmid nagu "Tähtedevaheline", "Gravitatsioon“ või näiteks "Marslane", siis on "Tähtede poole" just sulle.
