Karge sügispäev, paistab päike, kõik liigub ja on samas justkui seisma jäänud. Palju mõtteid ja samas ei ühtegi," alustab Yoko Alender oma postitust Facebookis.

"Nii vaikseks kõik on jäänud. Mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees. Jäin isata, minu tulevased lapsed vanaisata, minu isa imeliste lapselasteta. Viimasest on vast kõige enam kahju. Õnneks jäi muusika, meile kõigile. See sai aina suuremaks ja elab oma elu. Kõik muutus. Ja samas läks ju ikkagi edasi.

Tulemas oli nii palju ilusat. Mälestustes neist esimestest päevadest on palju musti auke ja mõnes tumedas kohas olen alles nüüd, 25 aastat hiljem julenud käia. Tahaks, et see päev, igaühe eraldiseisvad kannatused, mälestused, igaühe enda omad, või ühised, meid sellel päeval ikkagi seoks. Ja aitäh ütlen ka, isale, et ta oli ja laulis ja kõigile, kes olid siis mu kõrval ja neile, kes on nüüd. Kallistagem."