ARVUSTUS | Arnold Schwarzeneggeri ja Jackie Chani keskpärane fantaasiamöll "Draakoni pitseri saladus"
Esimene "Vii" oli Venemaal 2014. aasta suurim kodumaine kinohitt, aga see jõudis tootjate kemplemise tõttu mujal pigem kodulevisse.
Järg on juba venelaste-hiinlaste suurejooneline ühistoodang, mida ootab laiem levik. Valmistamisel osalenud ettevõtete nimekiri on üllatavalt pikk ja kõikide nimed-logod jõuavad kohe alguses ka ekraanile. Annab oodata, et millal siis film ise pihta hakkab.
Teos ise on eeposeks maskeeritud nägusa välimusega perefilm nagu neid nüüdsel ajal palju valmib, eriti suvehooajal ja/või superkangelaste žanris.
Sisult ja õhustikult võiks see olla rivaal näiteks "Kariibi mere piraatidele" – või uutest näidetest tänavusele "Aladdinile". Selline geneeriline möll, mis oleks kõige sobilikum vast mingi vabaõhu-suvelavastuseks.
Peamiselt käsitsi ja erinevate terariistade abil läbiviidavaid märulistseene on ka täitsa palju ja need on hästi kokku pandud, nagu Aasia kommertskinolt või siis otse Jackie Chanilt, oodatagi. Nii et meelelahutus-potentsiaal on kindlasti olemas.
Sisu on aga nii nüristav, et enamike sündmuste alguses toimunu ununes juba enne nende lõppemist. Kangelaste eesmärk on igatahes draakon vabastada ja selle käigus vastaseid käte-jalgadega nüpeldada.
Esimest äksistseeni tuleb miskipärast suisa 20 minutit oodata, see on kuuendik tervest pikast filmist, aga mingil määral tasub see ära ka. Hiinas on ikka osatud kakluskoreograafiaid luua, eriti kui Hongkongi panus ka sekka arvata.
Muinasjutu või animafilmi stiilis – ehk siis mitte ülearu realistlikku – pildiilu on pakkuda kogu kahe tunni jooksul. Lumine Venemaa ja... Ei midagi sellist, mis uuena või põrutavalt mõjuks, aga ilus ikka.
Kaameratagune tiim on samas püüdlikult panustanud sellele, et iga stseen oleks mitmesugust elu ehk liikuvaid olendeid ja objekte täis. Vähemalt ses mõttes on tulemus küll suure meelelahutusfilmi nime väärt. Sisu võiks suuremjaolt samas ahju loopida.
Mis muudab vaatamise raskeks, on paljude jaoks ilmselt tõsiasi, et eelarveks kogunenud raha päritolu tõttu on teos paraku täis topitud... kuidas öeldagi... seda, kuidas Hiina tootjad kujutlevad, et milline suur meelelahutusprojekt välja nägema ja kõlama peaks.
Kui sa oled näiteks vanu Hongkongi (märul)komöödiaid näinud, siis tead kohe, mida oodata. Tegelased kukuvad „koomiliselt”, teevad selle käigus „naljakaid” hääli ja enamik rollisooritusi on ülepingutatud ilmete tõttu rõhutatult juustused ega püüagi muljet jätta, et see on enamat kui väike munadeta fun.
Taoline lähenemine mõjub süngusest ja võikast vägivallast läbiimbunud lääne publikule üsnagi lapsikuna.
Küllap on esimene jagu samasugune, aga uuel ringil lisandub kampa eriti suuri rahvusvahelisi staare nagu Arnold Schwarzenegger, Jackie Chan, Rutger Hauer ja... tänu "Troonide mängule" ilmselt Charles Dance (jah, ilmselt on mõistlik guugeldada, et nimi ja nägu kokku viia).
Schwarzile ja Chanile on see mäletatavasti juba teine suurejooneline ühine ekraaniseiklus. 2004. aastal ilmus "Around the World in 80 Days" ("80 päevaga ümber maakera"), mis oli tollal ka viimane film, mida Ah-nuld enne kubernaatoriks hakkamist tegi.
Kui tollal on nende kokkupuude lühiajaline ja väikese tähtsusega, siis teisel ringil on kahel legendil palju ühiseid hetki ja, mis paremgi, suurem osa sellest kulgeb omavahel võideldes. Chan on muidugi see kiire ja osav pole, Ah-nuld aga see tugev ja vastupidav, kellele miski nokauteerivalt ei mõju.
Nende ühisosa ongi peamine, mis kogu pikast kahetunnisest igavusest vähegi elus tundub (jah, detailirikastele ja liikuvatele stseenidele vaatamata on märksõnaks igavus)... kuigi naistele usaldatud lõpuvõitluselgi pole viga. Muuhulgas seetõttu, et see annab uue peresõbraliku tähenduse väljendile golden shower.
Schwarzenegger kui 1980-90ndate märulikino legend on sel kümnendil üldse üllatava usinusega ekraanirolle otsa teinud, kuigi tänaseks vanust juba üle 72.
Meeldejäävad neist on peamiselt pisemad sutsakad kunagise rivaali Sylvester Stallone’i uuemates töödes ("The Expendables’id", "Escape Plan"), aga ka mu meelest kuritegelikult vähetuntud lustakas komöödia "Killing Gunther” (2017).
Viimast pean üheks oma Ah-nuldi lemmikrolliks üldse ja see kinnitab vähemalt mulle kindlalt, et tegelikult musklimehel siiski on komöödiates oma koht, kuigi sellest oli omal ajal raske aru saada. "Draakoni pitseri saladuses” Schwarzenegger, tõsi, põneva rollisooritusega ei hiilga. Aga vähemalt paneb ta koos Jackie Chaniga filmi ajutiselt elama, nagu ülal mainitud.
Mõni eriti filmiteadlik lugeja on ehk märganud, et ma pole arvustuses kordagi seni maininud briti näitlejat Jason Flemyng, kes on sarja mõlema filmi keskses rollis ja ka reklaammaterjalides kesksele kohale seatud.
See tuleneb asjaolust, et vähemalt käesoleval teosel küll tegelikult üht selget kangelast pole, lugu esitatakse mitmes liinis ja Flemyngi tegelase oma on nii mittemidagiütlev, et ma ei suuda juba üheksa tundi peale vaatamist neid ridu kirjutades hästi meenutada, et mida ta üldse väga korda saatis.
Flemyng kesksele kohale seada ongi tootjate üks arusaamatumaid otsuseid. Okei, tahavad suurt meelelahutust toota, aga miks on „pukki pandud” see rahvusvahelisel areenil tundmatu briti näitleja, kes pole küll mingist otsast filmikangelase materjal? Ei füüsiselt ega isikliku sarmi poolest.
Kas otsus tuli kuidagi nii, et ta oli umbes viies kõige tuntum näitleja armastatud kirimikomöödias "Lock, Stock and Two Smoking Barrels"? Ja kui juba ikkagi pukki panna, miks talle midagi huvitavat teha või öelda ei anta?
Teine segadust tekitav koht on teose pealkiri. Kui mälu alt ei vea, siis kinos nägin varianti "Journey to China: The Mystery of Iron Mask", mis on IMDb osutusel ka rahvusvaheline pealkiri.
Samas olla alternatiividena kasutusel "Viy-2" ja "The Mystery of Dragon Seal: The Journey to China”, lisaks aga Venemaal "Вий 2”, "Вий-2”, "Тайна Железной маски: путешествие в Китай” või "Тайна Железной маски”. Mine võta kinni, millisele austatud lugeja peale satub.
Igatahes, "Draakoni pitseri saladuse” põhiline tänulik publik jääb tõenäoliselt tootjamaadesse nagu Hiina ja Venemaa. Teiste jaoks on see geneeriline meelelahutus, mis evib küll teatavat naiivset sarmi, aga kahetunnist kestvust või kinopileti hinda vaevalt väärib.
Muidugi on ka halbadel filmidel oma kindel austajaskond. Nii et ehk katseta huvi korral tulevikus Netflixis või mujal striimides, äkki osutud just sina selleks õnnelikuks, kes tahaks hetkelise helduse tulemusel teost „seitsmega” hinnata.
Kõigi teiste puhul võib ka mu „neli” ehk liiga lahke tunduda. Minuga oli seansil lisaks kino esindajale veel ainult kaks filmihuvilist, mõlemad sellised pühendunud – ja mõlemad lahkusid saalist ammu enne lõppu.
(Ma just vaatan, et arvustus tuli absurdselt pikk, eriti sellise filmi kohta, millest on õigupoolest vähe rääkida. Aga eks film ise tundu vaatamise ajal kah ebaloomulikult pikk.)
