ARVUSTUS | "Vanamehe film" ongi Eesti parim komöödia
Mikk Mägi, Oskar Lehemaa ja Peeter Ritso loodud "Vanamehe filmi" vaatama minnes arvasin, et teadsin, mida seitse aastat tagasi YouTube'i vahendusel ilmuma hakanud Vanamehe multikate põhjal oodata, aga muidugi eksisin rängalt, sest peale süžeeliselt tuttavliku esimese 15 minuti pole filmi juures midagi ootuspärast. See on hullupööra naljakas, huumori suhtes peaaegu ka üle piiri liikuv animakomöödia, kus on ka mitmeid kehahorrorile viitavaid stseene, mis söövitavad end mällu ja Eesti filmiajalukku.
Nukufilmi tehnikas loodud "Vanamehe film" on animatsiooni kvaliteedilt üsna sarnane sellele, mida pakkusid ka seitsme aasta jooksul YouTube'i vahendusel ilmunud Vanamehe multika lühikesed episoodid, mida sai ühel hetkel näha ka Eesti Laulu vaheklippidena. See pole aga kriitika, sest Vanamehe multika kvaliteet oli juba siis väga heal tasemel, kui arvestada, et neid tehti vaid mõne asjaosalise abil. Tänavu valminud ja ilmunud "Vanamehe filmis" on küll rohkem detaile, märulit ja hoogsat seiklust kui üheski varasemas multikas, kuid stiil on jäänud endiselt samaks ja see on hea, sest näitab, et filmi loomiseks suurenenud meeskond ja eelarve ei muutnud tegijate nägemust.
Lugu on lihtne: lapselapsed tulevad vanaisale/vanamehele (Mikk Mägi) külla ning näevad, et too väärkohtleb oma piimalehma (Märt Avandi) ning lasevad ta heast südamest kogemata vabaks. Selle tulemusel saab alguse pöörane seiklus, kus vanaisa ja lapselapsed üritavad lehma üles leida ning samas külas elav kuri Piimavana (Jan Uuspõld) tahab talle otsa peale teha, sest pole midagi hirmsamat kui üksi ringi kondav lüpsmata lehm.
"Vanamehe filmi" vaadates kargas kogu aeg pähe Dan Harmoni ja Justin Roilandi sõgelahe animaseriaal "Rick and Morty", sest ka seal on tegelased väga ülemeelikud ja pehmelt öeldes hullud, aga kui seal painab tegelasi Harmoni sisse kirjutatud depressioon ja peategelase geniaalsusest tulenev inimeksistentsi mõttetuse kaasamine huumorisse, siis "Vanamehe filmi" tegelastel on sellega võrreldes väiksemad, aga nende jaoks sugugi mitte ebaolulisemad probleemid, nagu ula peale pääsenud lüpsmata lehm, mõrvarlikult hull naabrimees ja lastelaste kahanev huvi maaelu vastu.
Sellele viimasele tegelikult film ei keskendu, aga viimases stseenis käib läbi niivõrd selge "koli maale" sõnum, et see võib pärast filmi esimese mõttena vaatajatele pähe jääda ja jätta mulje, et filmiga üritatakse selgeks teha, et Tallinn pole kõige kese ning Eesti asub ka igal pool mujal
"Rick and Morty" sarnasused kargavad üles mitte sellest, et peategelane on oma ala professionaal (maamees) ja kõrvaltegelased lapsed, vaid pigem sellest, kuidas on huumorit rakendatud läbi samaaegselt kõlavate dialoogide, mis tekitab paraja segaduse, kui üritad jälgida, kes nüüd tahab end kuuldavaks teha, aga see ei õnnestu, sest kõik räägivad samal ajal omamoodi hullu juttu. Lisaks on loo kulgemine läbi aina jaburamateks ja aina R-rated muinasjutuks muutuvate episoodiliste seikluste samuti sarnane "Rick and Morty" nägemusele loo jutustamisest.
"Vanamehe film" töötaks isegi samamoodi nagu "Rick and Morty" ehk 20 minuti pikkused episoodid 10 osaks koosnevas seriaalis. Õnneks on filmis on siiski täispika jagu sisu ja tegevusi, et end igati õigustada. Sõnum ehk vanamoodi mõtlemise asemel teiste suhtes mõistvalt käitumine ja maale elama kutsumine, on lihtne ja selge, aga filmi ei kanna siiski lugu, vaid tegelased, seiklused ja huumor, mis võtab kohati väga "keel põses" hoiaku. See, mis on publiku vanemale osale väga naljakas, võib lastele jääda hämaraks, aga samas enam ei tea ka. Praeguse aja lapsed saavad peidetud huumorist ka väga hästi aru ning neile saab meedia vahendusel osaks rohkem R-rated sisu kui arvata oskame.
Tegelaste suuvärk on kohati väga ropp, aga see pole roppus roppuse pärast, vaid sõnad ja väljendid, mida oleme harjunud sellelaadsete maainimeste tüpaažide suust kuulma. Filmist olevat olemas ka palju vängem versioon ning südamest loodan, et see jõuab ühel hetkel ka kinodesse.
Filmi kehahorrori elemendid tuletavad meelde nii David Cronenbergi, Frank Henenlotteri, Brian Yuzna, Stuart Gordoni, Lloyd Kaufmani ja Clive Barkeri töid, aga muidugi pole filmis esitatu niivõrd groteskne ja haiglane, vaid pigem täpselt selle õige piiriga mängivalt humoorikas.
"Vanamehe film" on väga kena, hoogne ja meeldejääv kehahorrori elementidega ja huumori poolest R-rated piiriga mängiv komöödia, mida peaks kinodes lausa mitu korda vaatama ja nautima, sest pidevate naerupurtsatuste tõttu võib nii mõnigi nali ja olukord kahe silma vahele jääda.
Mainimata ei saa jätta ka naljatlemist Terminaatori ja Smilersi üle, sest olen üks neist, kes ajas samuti lapsepõlves neid kahte omavahel kogu aeg segamini. Tore, et ka selle üle osatakse nalja teha.
