Ester Jörberg esmakordselt Üllari tuha puistamisest: minu süda on rahul. Just nii Üllar tahtis...
"See oli Üllari soov, et tema tuhk puistataks Viljandi järve äärde. Sealt lossimäe nõlvalt on järv ilusti näha. Nüüd saab ta sealt seda vaadet imetleda," meenutab Ester Jörberg oma kalli muusikust abikaasa ärasaatmist.
Üllar ei jõudnud enne surma Estrile öelda, kuhu täpsemalt võiks tema tuha Viljandi järve ääres puistata. Estrile meenus, et kord varem oli
Üllar näidanud talle järvepoolset lossimäe nõlva, aga hoopis teisel põhjusel."Üllar lasi poisikesena sealt suuskadega alla," teab Ester. "Kusjuures see nõlv on seal nii äkiline, et… vaata et isegi 80kraadine."
See oli ka üks põhjusi, miks Estrile tundus järsk nõlv olevat ideaalne koht – seal ei saa ringi trampida ükski kodu- ega ka mitte inimeseloom.
Samal ajal, kui Üllari poeg asus kallakul urni raputama ja tuhk käis justkui viimseks hüvastijätuks Estri eest läbi, lasi Üllari lapselaps lahti sinimustvalge õhupallidekimbu – kimbu kolme suure palliga. Estri sõnul ei tahtnudki nad väga palju õhupalle taevasse saata, et mitte kohapeal suurt tähelepanu äratada.”
Ester muutub härdaks, tema silmad valguvad märjaks: "Õhupallid olid heeliumiga täidetud ja panid kohe maru kiiruga lääne poole minema – ära üles pilvedesse ja… läinud nad olidki." Viimaseid sõnu öeldes Estri hääl murdub. Ta peab hetkeks pausi, ja jätkab siis: "Mina pildusin samal ajal nõlvale karikakra- ja rukkililleõisi. Need langesid koos tuhaga maha ja… oligi pidu läbi."
