“Rannamaja” režissöör Oliver Muraveiski: see, mida me ekraanil näitame, on lapse lalin selle kõrval, mida võiks näidata

Oliver Muraveiski pole avalikkusele veel kuigi tuntud nimi, kuigi võiks ja peaks — see mees, keda telekanalijuhid aupaklikult uueks realitykuningaks tituleerivad, tõi eetrisse sügishooaja kõige elevustpakkuvama saate “Rannamaja”. Mida Oliver oma tööst ja tõsielusarjadest arvab, annab veidi aimu rubriik “Kümme kohtlast küsimust”.

* “Kümme kohtlast küsimust” on rubriik, kus teletoimetaja ja (aja)kirjanik Katrin Pauts katsetab, mida imet vastavad inimesed küsimustele, mis talle kõige esimestena pähe kargasid.

Selgituseks, mis mõne küsimuse puhul ehk vajalik — me oleme Oliveriga vanad kolleegid ja tõsielusaadete võtetel mitu kilo soola ja pipart koos ära söönud. “Rannamaja” tegemisega mul siiski mingit pistmist polnud. “Oliver on kaabakas, aga heas mõttes,” iseloomustas teda üks telekanalijuht mööndes, et hea tõsielusarja tegemiseks on vaja teatud iseloomuomadusi, mida igaühel pole. Küsimus pole julmuses, vaid hoopis selles, kas kellelegi meeldib pigem ilustatud või klanimata versioon sellest, millised inimesed teatud olukordades tegelikult võivad olla.

1. Kas vastab tõele, et said närvivapustuse, kui selgus, et “Rannamajas” osaleb mitu Kristot? Kui mitu Kristot korraga oleks ühes sarjas ideaalne?

Valisime isiksuste järgi, mitte nimede. Seega mingit vapustust polnud. Senikaua, kui Kristod on eri mõõtu, on kõik ok. Hoopis nürim oleks kaksikud Kristod.

2. Kui pikk on olnud Sinu kõige pikem öö?

Et nüüd siis läks isiklikuks, jah? Väga pikk ja pöörane. Kui sellest tahaks teha reality, saaks eetrikeelu.

…mõtlesin: “Rannamaja” monteerimisel.

Vaata, kui sul on ühe episoodi jaoks materjali ligi 240 tundi ja sa toimetad ning monteerid sellest 42 minutit, siis läheb aega palju. Seega alla 30-tunniseid tööpäevi on olnud harva.

3. Mul on idee — tõsielusari kirjanikest nagu mina, pealkirjaks loomulikult “Loomemaja”. Kas teeme ära? Milline võiks olla esimese episoodi esimene stseen?

Ikka teeme! Jälle ütlesin “jah” — kuigi pärast iga reality't luban endale, et ei iial enam. Esimene episood, nagu ikka, kohe paljaks! Mäletad, kunagi olid naiste piltidega pastakad, mida keerates naisel riided seljast langesid? See oleks hea avakaader, kuidas kirjanik alustaks saadet pastaka keeramisega…

4. Keda “Rannamajas” osalejatest oled unes näinud? Tahaksid ehk sellest pikemalt rääkida?

Ära kutsu kurja karja. Minu vanuses… No ei. Mul on lapsed varsti sama vanad. Osalejaid pole näinud, aga saate montaažiga seoses on olnud õudukaid palju. Üks niisugune: nagu ikka, kui väga suur väsimus peale tuleb, panen kontoris diivanil korraks silma kinni. Magan rahulikult, kui järsku kuulen, kuidas montaažis läheb rida käima ja keegi monteerib. Proovin silmi lahti teha, aga ei saa, liigutada end ka ei saa. Olen nagu diivani külge liimitud. Aga tänu sellele unenäole lisasin saate kaadritele veidi udu juurde. Äkki oli see mingi märk, et peaksin saadet veidi muutma ja leevendama?

5. Milline saab olla telesaate režissööri kõige hullem võttepäev, mida ei sooviks isegi Hitlerile?

Võttepäevad polegi hullud. Hull on siis, kui montaažis selgub, et materjal ei jäänud peale, helipraak või pole näiteks naljakas. Tavaline reegel on, et kui võtteplatsil naerad, siis montaažis nutad.

6. Kui Sind ühes viraalseks läinud videos Hitleriga võrreldi, mis oli Su esimene mõte?

Esmalt naersin, sõna otseses mõttes pisarad silmis. Aga tähelepanelikumalt vaadates selgus, et üsna täpselt kirjutatud tekst…

7. Kuhu on Eesti televisioonil veel areneda nüüd, kui eetris on isegi sugu tehtud? Kas alasti kohting tuleb ära? Mis on meie järgmine tase ehk Sinu unistuste reality?

Oi, arenemisruumi on veel kuhjaga, ma loodan! Seda “sugu tegemist” on ju ennegi olnud, võib-olla pole seda varem nii otseselt näidatud. Aga usu mind, see, mida “Rannamajas” näitame, on lapse lalin selle kõrval, mida võiks näidata, sest tegelikult toimus veel nii mõndagi. Alasti kohtingu kohta — kas tõesti on huvitav vaadata kahte-kolme paljast inimest 42 minutit? Seal ju ei juhtu otseselt miskit. Kui lähed striptiisi vaatama ja lavale tuleks kohe paljas strippar — kas oleks huvitav vaadata? (Vihjame siin Ameerika tõsielusaatele “Dating Naked”, kus osalejad viibisid kaamerate ees eeva- ja aadamaülikondades. — K.P.)

Minu unistuste reality? Hmm… Laseksin rahval hääletada, keda nad tahaksid vangi panna ja siis panekski kümmekond inimest kinni. Tuleks selline korralik tõsieluline lunastusistumine.

8. Mida imelikku Sul viimati võtteplatsil juhtus? Mulle meenub kohe meie ühisest modellisaatest, kui kord kõlarid maha unustasime ja tuntud lauljatar pidi esinema produtsendi autostereost kostva fono saatel.

(naerab) Ta sai ju pori ka nii näkku kui ka riietele, kui veel ka tuletõrjevoolikutest vett lasime… See oli piinlik hetk, jah. (Selgituseks — tegemist oli Crocsi kummikute fotosessiooniga, kui üritasime ühes turismitalus britilikku muusikafestivali etendada, mille juurde käivad ka kummikud ja pori. Lava oli püstitatud karjamaa äärde, nii et kogu selle stseeni taustal võis näha ka veiseid ja sõnnikuhunniku otsas mökitas kits. Produktsioonitiim hoidis end targu sõnnikuhunniku taha, kus me punastasime ja hinge kinni hoidsime — K.P.)

Meenub vahejuhtum, kus alustasime võttega Rummu karjääris. Seisin puu lähedal ja ootasin, millal operaatorid end paika sätivad, kui korraga kuulsin raginat ning hüppasin eemale. Sellele kohale, kus ma ennist seisin, murdus suur kask maha. See oli imelik märk.”

9. Huh, tõesti vedas, jumala viha läks seekord napilt mööda… Aga räägi, miks see va Abielusaate-Helen pidevalt nuriseb? (Oliver oli võtmeisik ka kurikuulsa abielusaate valmimisel toim.)

Raske öelda, miks nuriseb. Ka “Prooviabielu” saatest jäi palju välja. Meenub, et kui olin järjekordse episoodi TV3-le saatnud, tuli toonaselt programmidirektorilt Urmas Eero Liivilt vihane kõne: “Sa südametu lurjus! Monteeri kohe saade ringi ja lõika välja. Sa ei tohi rikkuda Heleni ja Kalvi-Kalle suurt armastust! Vaataja ei andesta seda…” Need olid kaadrid, mille kõrval “Rannamaja” kahvatuks. Hoopis mina peaksin nurisma, et ei saa näidata kõike seda, mis tegelikult on toimunud. Mina tahaks, aga ei saa. Mul on nii, et kui teen realityt, siis puudub mul südametunnistus. Selle asetan enne montaažiruumi sisenemist hellalt riiulile.

10. Kuidas tõsielusaadete võtteplatsilt vaadatuna meie rahva vaimne tervis tundub: kas eestlased on viimase kümne aasta jooksul muutunud ilusamaks, targemaks ja paremaks?

Tervislikku seisundit las hindavad ikka oma ala spetsialistid. Aga need, kes kümme aastat tagasi realitytes olid, on ehk tõesti ilusamateks, targemateks ja paremateks saanud. Inimesed ongi tegelikult ilusad, osa on ka targad ja paremaks saab alati minna.