Katrin Pauts: põhiline žanr Eesti tele-eetris - istun diivanil ja pajatan. Kui kaua see veel kestab?
Uskumatu, aga olen nii vana, et mäletan veel aega, kui telekanalite juhid olid jutusaadete osas väga skeptilised - need ei tahtvat Eestis õnnestuda. Käes on 2019. aasta sügis ja vahi imet, eeter on taolisi nn diivanisaateid täis! Kuulsus astub ühest välja, kui juba avatakse talle uks järgmises, isegi uut grimmi pole tarvis teha, istu aga jälle diivanile ja pajata, mis tore kontsert, film või etendus sul just valmis sai. Kas see jääbki nii ja õhtuti me telekast midagi muud enam ei näegi?
Kõigepealt lühike põige telekooli ehk mis on laias laastus jutusaadete erinevad tüübid, mida praegu meie eetrist leiab:
SÜDAMEST SÜDAMESSE PIHTIMUS
Selliseid saateid viljelesid televisiooni hiilgeajal Urmas Ott ja Maire Aunaste. Julgen väita, et nii suur pole kommertstelevisioon kunagi varem ega hiljem olnud (ei, isegi mitte tantsu- ega näosaate ajal) kui siis: Urmas Oti salvestuste eel kogunesid hotell Radissoni fuajeesse elevil reporterid, kes lootsid endalegi ülejäägipuru kuulsustelt, kes tavaliselt meediale sõnakestki ei poetanud - katsu tänapäeval mõni ajakirjanik saate salvestusele passima meelitada!
Õhtuleht kirjutas, et Ott sai iga episoodi eest puhtalt kätte vähemalt 30 000 krooni - tol ajal pöörane summa (minu kuupalk sama lehe reporterina oli siis umbes 10 000). Igast saatest ilmusid ajakirjanduses pikad reportaažid ja seda siirast huvist, mitte kanalite pressiesindajate innuka võimlemise tulemusena. Näiteks kirjeldab Õhtuleht 2003. aasta 14. augustil, kuidas supermodell Carmen Kass, kes tollal oli kuulsaim eestlane kogu maailmas ja meie meediale tavaliselt kõrgilt ülalt alla vaatas, ilmub salvestusele suurilmadaamile täitsa kohatult lömmis ja määrdunud Volvoga. Veidi aja pärast saabub aga selle saate tegelik suur staar - hõbehalli Mercedese luksusmudeli roolis istub Urmas Ott. Meedia ja televaatajate jõuetus hämmingus kimuvad Ott ja Kass tele-eetris võidu suitsu ja seda saadet ei keelatagi ära.
Täna langeb sellesse formaati Anu Välba pühapäevahommikune saade, kus staarid käivad südant puistamas. Ka Vahur Kersna teeb aeg-ajalt põikeid ETV ekraanile just sellises žanris. Ajad ja huvid on aga nii palju muutunud, et ajakirjanikud salvestuspäevadel enam telemaja ümber ei tiiruta.
AMEERIKALIK MEELELAHUTUS-SHOW
Ameerikaliku kerge ja lustliku õhtusaate jõudmine Eesti telekanalitesse nõudis pikka katsetamist ja valusalt vastu näppe saamist.
Ühe värvikaima ebaõnnestumisena meenub TV3 üritus skandaalsest paadipõgenikust ja naistemagnetist Alex Lepajõest õhtuse vööndi superstaari vormida. Asja sellest ei saanud - harjumatult äkilise temperamendiga Lepajõe sai hurjutada tooliga sõitmise ja kätega vehkimise eest ning ka külaliste juttu oli tal kombeks sekkuda kärsitusega, mis tundus aeglaselt voogava televisiooniga harjunud publikule võõras. “Täna õhtul Alex Lepajõe” võeti eetrist maha vaatamata saatejuhi protestile, et mida põrgut - tal olnud kanaliga ju kolmeaastane leping… “Välismaalased vaatavad mu saadet mõnuga ja kiidavad. Meie inimesed kiruvad,” siunas Lepajõe Õhtulehe intervjuus.
Suur läbimurre saabus alles 2014. aastal, kui Teet Margna ja Kristjan Jõekalda tulid välja oma “Nädalalõpp Kanal 2ga”, mis oli Ameerika hilisõhtuste meelelahutussaadete täpne koopia ja läks üllatavalt menukalt. Niisugusele saatele on omane lõbus ja kerge stiil, muusika, sketšid ja vigurid ning intervjuudes piirdutakse anekdootlike lugudega. Sel sügisel on saade pärast väikesi sekeldusi Kanal 2st lahkumist eetris TV3s ning kannab uut peakirja “Kaks kanget live”.
PÄEVAKAJALINE PUBLITSISTIKASAADE
Selle katus-iseloomustuse alla sobivad nii iga päev eetris olevad “Terevisioon”, “Ringvaade”, “Õhtu!” ja “Seitsmesed: Duubel” kui ka kõikvõimalikud aktuaalsed kultuuri- ja poliitikasaated, kus külalised räägivad parajasti päevakorral olevatest teemadest. Neil saadetel on pisut suuremad toimetused ning kuigi osa lugusid valmistatakse varem ette, sünnib suur osa teemadest jooksvalt ning eetrisse minnakse otse. Sellised saated elavad kõige valutumalt üle ka vangerdused saatejuhtidega, sest need on sündmustekesksed, külalisestki tähtsam on teema uudiseväärtus.
MIKS NEID SAATEID ON JUBA LIIGA PALJU?
Tõtt-öelda olin hämmingus, kui kevadel kuulsin, et TV3 kavatseb välja tulla oma vastega Kanal 2 “Õhtule” - milleks teha samalaadne saade ning kas tõesti jätkub igasse neist piisavalt huvitavaid külalisi? Muret tekitas seegi, et TV3 uudistesaade ei hiilga oma reitinguga, nii et miks peaks keegi vaatama selle otsa veel laiendatud magasini?
Olgu, loogiline, et keegi ei hakka ühel päeval vaatama KÕIKI niisuguseid jutusaateid, aga siiski pole eriti tore teada, et üks ja sama inimene, kes on uue singli, filmi või etendusega välja tulnud, istub hommikul maha “Terevisioonis” (olles enne ka pooled raadiojaamad läbi traavinud), õhtul lisab meigile uue puudrikihi ja kihutab “Duublisse” või “Ringvaatesse” ning sealt “Õhtusse” nii, et palged pole jõudnud läikima hakatagi.
Kui sama nägu, kes on jõudnud kõik juba ära tüüdata, ilmub paar nädalat hiljem ka Anu Välba või Margna-Jõekalda diivanile, mis salvestatakse pikemalt ette, laieneb vaatajat tabav tülpimus automaatselt kõigile niisugustele saadetele. Juba praegu kattuvad Välba ja kahe kange külalised üsna sageli.
Aina korduvad külalised on selliste saadete kõige tüütum osa - igal saatejuhil on välja kujunenud hüppevalmis n-ö stammkülalised, kelle ilmumine reedab, et ju on keegi teine, keda tegelikult intervjueerida tahaks, jälle alt hüpanud, aga eeter ei saa ju tühjaks jääda. Tahaks näha hoopis Ott Tänakut, miks mitte Carmen Kassi, Arvo Pärti, Toomas Hendrik Ilvest - eestlasi, kes on paraku niigi piisavalt kuulsad ega vaja promo. Miks kohalik kuulsus üldse saatesse tuleb? Ikka siis, kui tal on midagi televaatajale maha müüa, lihtsalt asja ees, teist taga ei lähe ta kuhugi. Niimoodi nad korraga igale poole satuvadki.
FORMAADID HAKKAVAD SULANDUMA
Kui Kanal 2 oma “Õhtuga” platsi ilmus, vaatasin seda ärevusega, sest olin olnud toimetajana Teedu ja Kristjani saate sünni juures. Nägin, et see formaat üritab sama, millega Teet ja Kristjan olid seni eristunud. Ka “Õhtul” olid Ameerika saadetest maha vehitud trikid, ka nemad tegid lõbusaid videosketše ja rääkisid külalistega lõbusa-sundimatu tooniga. “Õhtusse” suhtuti teleringkonnas skepsise ja valvsuse seguga. Skeptilised oldi, sest keegi teine polnud kommertskanalite argiõhtutel sellises mahus omatoodangule mõelnud, saati siis veel igapäevasele jutusaatele. Valvsust sisendas, et vaatamata ironiseerimisele ja viltustele pilkudele näis Kanal 2 juhtide pöörane otsus end õigustavat ja konkurendi õhtuvöönd kippus tühjaks valguma.
Tänavu sügisel on kõik need õhtusaated nii ühetaoliseks sulandunud, et pean telekapuldil mõnele neist peale sattudes kõigepealt mõne hetke juurdlema, millisega neist tegu ning õieti tahaks vaadata midagi muud. Ehk saabub peagi just tänu kasvavale väsimusele nn “diivanisaadetest” kodumaise seriaali uus kõrgaeg?
ME PEAME RÄÄKIMA KA SAATEJUHTIDEST
Ameerika jutusaateid, millest on saanud meie telekanalite suur eeskuju, iseloomustab, et need on saatejuhi-kesksed - tavaliselt on selleks juba mitmel laval tuleristsed saanud karismaatiline ja nägus stand-up-koomik (Jimmy Kimmel, Jimmy Fallon, Ellen DeGeneres, Trevor Noah, Seth Meyers, James Corden, John Oliver jpt). Koomikud pole tingimata suuremad asjad ajakirjanikud, aga neil on filmistaaride maneerid ja kaugele kiirgav karisma. Kui ekraanil on nii särav täht, ei omagi sedavõrd palju tähtsust, kes tema vastas diivanil istuvad - saade püsib saatejuhil, tema naljadel ja aural, tema ise ongi õhtu suurim staar.
Kes aga Eestis oleks nii võimas? Stabiilne reiting näitab, et ilmselt Kristjan Jõekalda ja Teet Margna on need, keda tullakse vaatama nende endi pärast olenemata, kes on nende külalisteks. Jõekalda on ilmselt ainuke Eesti saatejuht, keda võiks mööndusteta nimetada koomikuks. Teistega on kahtlasem. Küllap said nii Maire Aunaste, Vahur Kersna kui ka Hannes Võrno paraja egohoobi, kui ühel hetkel selgeks sai, et isegi nende saateid ei tuldagi automaatselt vaatama, vaid menu sõltub külalistest ja koguni saateformaadist.
Suurt vaadatavust naudib Anu Välba, aga me ei tea, milliseks kujuneks reitingunumber, kui ta peaks oma eetriaugus võistlema tiheda konkurentsiga õhtuses vööndis, mitte sulnilt tühjas pühapäevahommikus.
Mis saaks “Ringvaate” staari Marko Reikopi päris oma jutusaatest, on veel katsetamata - ja äkki just seepärast, et ta ise ei soovi (tõde teada saada).
TÕNIS NIINEMETSA JUTUSAADE?
Teleringkonnas on avalik saladus, et juba mõnedki aastad on telekanalites kaalutud mõtet, kas meie verisulis stand-up-koolkonna säravamaid tähti Tõnis Niinemets vääriks päris oma jutusaadet. Kuuldavasti on ettepanekuid teinud nii Niinemets ise kui ka kanalid talle lähenenud. Niinemetsa kiidavad temaga kokku puutunud profid väga - tegemist olevat oma töösse tõsiselt suhtuva inimesega, kes saab aru, mida ta teeb ja kel on ka silmatorkavalt kõrge tööeetika.
Miskipärast ei ole saateideest siiski midagi võrsunud ja võimalik, et põhjuseks on Niinemetsa veidi vastuoluline kuvand. Tegemist ei ole skandaalse tüübiga, aga miskipärast on temaga nii, et tal on küll oma kindel publik (peamiselt noorem põlvkond), kes teda väga armastab, aga kui kellelegi tema olek ja huumor ei istu, siis kehtib see vastumeelsus sada protsenti. Stand-upi-maailmas võib see omadus pigem kasuks tulla (seal ongi nišipublik), aga telestaar peab olema siiski everyman ehk kõigile meeldiv naabripoiss a la Kristjan Jõekalda - seda eriti pisikeses Eestis, kus isegi peavoolupublik on napilt piisav, et üldse mingeid saateid teha, niššidest kõnelemata.
Aga ikkagi loodan, et mõni kanal selle riski võtab ja Tõnisega katsetab, sest kui diivanisaadetest pääsu ei ole, tahaks vähemalt midagi täiesti teistsugust.
Põhjenda kommentaarides ka oma valikut
