ARVUSTUS | Ang Lee märul "Kaksikmees" pakub tavalisest veidi mitmekülgsemat Will Smithi
Tipp-palgamõrtsukas (Will Smith) tahab pensionile minna, aga kunagine mentor ja tööandja (Clive Owen) ei taha teda minna lasta ning saadab tagatipuks talle ta enda noorema variandi kannule. Teistes osades Mary Elisabeth Winstead, Benedict Wong, Douglas Hodge jt.
"Kaksikmees" püüab publikut eeskätt Will Smithiga topelt-nimiosas, aga nii mõnigi kinomaan kikitab kindlasti silmi ka Taiwani päritolu režissööri Ang Lee nime peale.
Tolle mehe Aasias ja USA-s seni valminud 14 projekti hulgas on üllatavalt palju väga erinevat kraami, nii et raske on kujutleda filmisõpra, kellele see kõik võrdselt peale läheks. Sobivat leiab samas igale maitsele, soovi siis romantilist või tragikomöödiat, kaklus- või superkangelasefilmi, pere-, ajaloolist või tänapäevast draamat, suhtekeskseid või tugevalt eriefektidele tuginevaid lugusid.
"Kaksikmees" on katse mitmeid mainitud lähenemisi ühte projekti kokku siduda. See üsna sirgjooneline märul on mõeldud tulevikku vaatavat 4K 3D 120 k/s filmitegemis-tehnoloogiat testima ja levitama ning lisaks teatud määral Smithi näitlejameisterlikkust proovile panema, kes tuntud siiski eelkõige rahva- ja pullimehena.
Kuidas see kõik kokku sobib, annab ehk aimu ülalolev hinne, aga pean kohe juurde lisama, et Metacriticu ja Rotten Tomatoesi kriitikute keskmised on tunduvalt pessimistlikumad. Nende järgi eeldaksin, et "Kaksikmees" on Lee vast üks vähemedukaid filme.
Kuigi häda sellel ajaviitel pole, natuke põnevust, mõned head suurejoonelised märulistseenid ja "humoorikas” finaal, mis loodetavasti publiku hea tundega koduteele saadab. Selline pigem vähenõudlik meelelahutus, mille puhul ligi kahetunnine kestvus isegi üllatav tundub.
Suurejoonelistest märulihetkedest tasub esile tõsta peamiselt kaht, mõlemas püüavad muidugi originaal- ja kloon-palgamõrtsukas teineteisele kohta kätte näidata. Kui "Kaksikmehest" pärast vaatamist üldse midagi meelde jääb, siis kindlasti see jälitamine ja mootorratastel kihutamine, mille käigus sõiduvahendit ka uudsel moel löögirelvana kasutatakse.
Nii et "Kaksikmees” on vastuvõetava kvaliteediga, aga kaugeltki mitte sündinud klassika nagu mainitud mootorratastega osa. Smithi jaoks isiklikult on teos minu hinnangul aga 2010ndate märkimisväärsemaid õnnestumisi.
See härra kuulub 1990ndatel ja 2000ndate alguseski laialdast populaarsust nautinud tähtede hulka, kelle tuntus on küll säilinud, aga kes pole suutnud seda pikas plaanis päriselt õigustada ning jõuab ekraanile peamiselt filmides ja/või rollides, mis isegi fänne üleliia ei sütita.
Kui mõne tuntud mehe või naise puhul võib „madalat lendu” õigustada või ratsionaliseerida väärt materjali puudumisega, kuigi ma isiklikult sellist põhjendust ei taha uskuda, siis Smithi kui esimese järgu tähe puhul on asi keerulisem. Ta pole nimelt nii hea näitleja, kui tahaks ehk ise arvata, ja tüdimus selle töö vastu on nii mõneski teoses selgelt tajutav.
Ilmselt häirib Smithi seegi, et tõsised rollid (nt teostes "Ali", "Concussion" jm) tõid küll kiitusi, aga sellele ei järgnenud loodetud auhinnasadu, eriti Oscarit.
Kui näiteks teine kunagine mustanahaline mega-filmistaar Eddie Murphy on intervjuudes otse välja öelnud, et ei tee enam filme, sest ei viitsi sama vana s***a enam teha ja midagi lahedat ka ei pakuta, siis Smith aga ponnistab edasi ning tüütab nii ennast kui ka neid filmisõpru, kes tema kaitsekõnelejad olla ei viitsi.
Kui nüüd see teema taas just "Kaksikmehega” siduda, siis pensionile ihkava palgamõrvari ja tema noorema variandi topeltroll annab Smithile tõesti natuke põneviku kohta tavapärasest rohkem materjali oma näitlejaoskusi demonstreerida.
Ta saab üldjoontes kindlasti hakkama (eriti nummi on diginoorendatud Will Smith oma päritolust teada saades kurvalt alalõuga ja üldse näo alaosa võdistamas), aga korraliku „ulatusega” näitleja vastu ta ikka ei saa. Näiteks paha kangelast kehastava Clive Oweni vastu, kes mõjub loomulikumalt ka oma ühekülgsemas rollis. Ja võtaks mind peni, kui see töötüdimus ei röövi sära Smithi silmist ka siin teoses.
Ja olengi tegelikult kõik kirja pannud, mis filmi ja selle tähe puhul relevantne tundub. Lisada võiks, et Ang Lee jaoks on see kolme aasta jooksul juba teine projekt, mis 4K 3D 120 k/s toel valminud. Esimene oli "Billy Lynn’s Long Halftime Walk” – iseenesest igati korralik draama, kus aga pildi-ilul teisejärguline tähtsus.
Paraku näitab enamik kinosid "Kaksikmeest” uute kallite seadmete puudumisel poole pisema kaadrisagedusega 60 k/s või isegi lihtsalt 2D-variandis, ehk mitte vägevaimal plaanitud kujul.
Ise vaatasin 2D-s ja vähemalt sel puhul pole tehnoloogilistest uuendustest kasu – pildiline pool on üldiselt ilus, aga kokkuvõttes mitte uhkem kui teistes tänapäevastes filmides. Ja digiteel noorendatud Smithi näonahk läigib kuidagi petlikult/kunstlikult. Sama arvasid kolm kaaslast, kellega seansil käisin. Aga võib-olla on asi vaataja harjumatuses ja kui 4K 3D 120 k/s laiemalt kanda kinnitab, siis ei tundu see varsti enam tehislik.
Lõpetuseks on huvitav teada, et tootjad lootsid lausa 1990ndate algusest planeerimisel olnud "Kaksikmehe" nimiossa püüda eri aegadel näiteks Nicolas Cage'i (veel üks tuhmunud säraga 1990ndate ja 2000ndate alguse supertäht) ja Clint Eastwoodi. Lisaks näiteks Johnny Deppi, kes küll rollist keeldus.
