Tallinna kinos Sõprus ja Tartu Elektriteatris näeb Alfred Hitchcocki filme
Tartu Elektriteatri ja Sõpruse kinolinal on 24. oktoobrist 1. novembrini Hitchcocki retrospektiiv. Arhitektuurile keskenduvad filmid valis välja Rahvusarhiivi filmiarhiivi direktor Eva Näripea.
Retrospektiiv on kummardus aegade mõjukaima filmilooja loomepärandile, kelle sünnist möödub tänavu 120 aastat. Hitchcocki jätkuvast autoriteedist üha uute põlvkondade silmis annab tunnistust tema linateoste püsimine maailma parimate filmide edetabeleis.
Eva Näripea sõnul tunneb Eesti publik sageli „pinevuse meistriks“ nimetatud lavastajat peamiselt tema aastail 1954–1964 valminud virtuooslike põnevike kaudu, kuid tema poolesajast filmist koosnev filmograafias on veel palju huviväärset. Unikaalselt hitchcocklik narratiivi, sündmuste, tegelaskujude ja tegevusruumide kontrapunkt annab Näripea sõnul tõuke ka retrospektiivi filmivalikule. Retrospektiiv toob lisaks Elektriteatrile ka Tallinna kinos Sõprus vaatajani Hitchcocki teisedki linateosed aastatest 1927 kuni 1974.
Kuraatori lemmik on 1959. aasta film "Loode kaudu põhja", mida võib võib pidada ka Hitchcocki üheks mudelteoseks. ”Modernistlik arhitektuur ja efektsesed tegevuspaigad toimivad filmis narratiivse katalüsaatorina,” leiab Näripea. “Loode kaudu põhja” filmis on näha ka Hitchcocki filmide kõige modernistlikumat elamut. See on arhitekt Frank Lloyd Wrighti 1936. aastal projekteeritud Falling Wateri suvemaja jäljendav luksuslik residents. Üleüldse tõi Hitchcock "Loode kaudu põhja" süžeesse tegevuspaigad, mida oli alati soovinud kasutada. Näiteks: ÜRO peakorter New Yorgis, Kapitooliumi hoone Washington D.C.-s, lõpmatuna laiuv preeria Kesk-Läänes, kuulus nelja presidendi Rushmore’i mägi Lõuna-Dakota osariigis.
Suurbritannias sündinud ja hiljem USA-sse kolinud Alfred Hitchcock oli iseäranis sisse võetud Saksa ekspressionistliku filmi hallutsinatoorsetest ruumidest ja deformeerunud vormikeelest. Tema kokkupuuted Saksa filmikunsti ja -tööstusega jätsid sügava jälje filmirežissööri loomele, pannes ta mõistma, et pilt võib olla mõjukam kui sõna ning et ruumid kõnelevad sama paljuütlevalt kui neis liikuvad tegelased. “Õigupoolest mängis tegevuspaikade ilme ja olemus paljudel juhtudel Hitchcocki silmis kaalukat rolli juba stsenaariumi kirjutamise staadiumis ning ehitatud keskkond on tema filmides pea alati narratiiviga tugevalt läbi põimunud,” kirjeldab Eva Näripea eelseisvate filmide raskuskeset.
